Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 15

25. X. 28

Hakkab, või õigemini vast: peaks hakkama, tulema hää tuju, sest mu töö saab valmis. Loodan, aga ei usu kindlasti, et keegi ta läbi loeb ja lõpuks polegi see tähtis, vaid see, et raha saab [idealistlikke inimesi vihastaks sellane mõte väga] ja selle eest raamatuid ja pilte. – Võib teha katseid inimestega, kes varemini auhinnatöid on teinud, kõik usuvad, et ei ole võimalik rohkem raha saada kui nad saanud; keegi ei taha, et tast keegi oleks üle, vaid kõigil olgu nad nii mõistlikud kui tahes on usk, et ta on „suur ja ilus ja hää“ [mulle paistab see traditsionaalne väljendus hirmus följetonistlik]. – Ja muidugi usun ka ma seda ja võib olla seisab mu üleolek selles, et ma avalikult ütlen, et ma kellegist parem pole seda aga uskudes siiski. Aga nii tulevad vaid abitud ringid mõistatuse ümber, ligi ei saa talle kunagi.

Ja ma tahaksin Teilt teada saada, mis on see inimlik mõõdupuu? – Kas on maa pääl mingi normaalinimene olemas, ei tea ma öelda, aga ma arvan, et pole. Inimene on alati kahepoolik, mida ta meelsalt tahab, ei taha ta jälle mitte – ja kui need kaks poolt alati sõdivad, siis ei või olla normaalsust ega tasakaalu. Ja tollepärast on kõik inimesed teatud määral haiged – üks enam kui teine. Ja ma tean, et haiged kunagi seda ei taha lubada, et kellegi teise samalaadiline haigus on raskem ja „kõige haigemad“ on ka kõige uhkemad. Igal pool ainult see esimene olla tahtmine! – Miks seda tahetakse arvan ma teadvat, kuid võib olla pole see õigus ja valetamisel pole mõtet, usun, et iga inimene maa pääl eitaks mu arvamist, pääle mu enda. Aga lõpuks võib küsida ju ka selle küsimuse lahenduse juures, milleks seda vaja on? Ja ei tule siiski muud kui, et kõik on tühi töö ja vaimunärimine. Õnn sellele, kes kunagi sellele arvamisele ei jõua! Ma võin ta maha matta, võin ta unusta ja eemale tõrjuda, aga ta on siiski olemas ja tõuseb uuesti nagu pooliti üles juuritud ohakas. Ja ohakas pole sugugi esteetiline ega tarvilik asi.

Mul on lapsik rõõm kui ma jälle midagi teada saan, annaks Jumal, et see alati nii oleks! Aga kõik mu toimingud, mu mõtted ja tunded tunduvad nii endastmõistetavad, et mul on igav. Ma armastan iseend vähem kui ära põlend tuletikku ja mul on sageli piinlik enda igapäisuse pärast, aga ma ei tea ometi mitte, miks inimesed nii harva mulle ütlevad, et ma igav olen ja mitte originaalne. Mulle teeks alati teada, et nii on, suurt rõõmu [mu teisel minal oleks muidugi piinlik ja „paha“!], aga inimeste viisakus on teistsugune kui mu, võib olla, tunnevad nad alati endi sõnadelle vastupidist, kuigi öeldakse, et suu kõnelevat südamest.

Mul on miskipärast harjumus alati enda kõige halvemaid külgi näidata, oppositsioonitundest muidugi: näidaku kõik endi häid omadusi, mis sageli vaid kujuteldud, ma vaid halbu, mis osalt vähemalt samuti kujuteldud. – Ma ei tea kumb viis absoluutselt õigem on, aga ma tean seda, et mul sellaseks jäädes kui ma olen hää pole inimeste seas elada, sest ma olen ikkagi „metsmees“, võib olla isegi selle sõna diskursiivses mõistes.

Mul pole kaua aega enam hää olnud, lilled läevad kalliks ja tuba koletumalt vahel külmaks – ja kui siis keegi kõneleb ahjust ja soojast, siis tundub mulle see kättesaamatum kui Vaikse Ookeani saar. – Mul on päris häämeel, et Te kõnelete oma koerast, sest ta on targem kui ma, kui ta pähklaid süüa oskab ja saab, kuigi ma koeri ei salli, sest mu vaenlaste südamesõbrad on lapsepõlvest saati mu vaenlased [Oli keegi tädi, kes koeraga käis ümber kui sülelapsega ja mu seadis koera asemele ja ma ei unusta midagi!], kassid on ikka ilusamad loomad, aga ilusad loomad on alati õelamad.

Ma ei jõua enam kaugemalle, olen väsind vaidlemast ühe vana „Winkeldoktor’iga“ ja mulle tundub, ikka enam, et ma midagi uues vormiski ei ütle. – Loodan, et kui Te kunagi tulete Te julgus ära ei kao.

Rahu! H Masing