Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 10

Siin aga sündis midagi, mis tegi kõik suud sõnatuks ja kõik pilgud tardunuks. Sest vahepeal oli köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud kahe torni vahele, nii et see rippus turu ja rahva kohal. Kui ta parajasti pool teed oli käinud, avanes veel korra väike uks ja kirju sell, paras pajatsiks, hüppas välja ja tõttas kiirel sammul esimesele järele. „Edasi, lääpjalg,” hüüdis ta kõleda häälega, „edasi, laiskelajas, salakaupleja, lubjanägu! Oota, kui sind jalakannaga kõditan! Mis asju sa ajad siin tornide vahel? Sinu koht on tornis, trellide taha peaks sind pandama, – muidu takistad veel teed sellele, kes on sust parem.” – Ja iga sõnaga ta jõudis lähemale ja lähemale: puudus veel üks ainus samm, kui sündis midagi hirmsat, mis iga suu tegi sõnatuks ja iga pilgu tardunuks: – ta kisendas kui kurat ja hüppas üle sellest, kes ta teel oli ees. See aga, nähes oma võistleja võitvat, kaotas pää ja köie; ta viskas teiba käest ja lendas ise sellest kiiremini alla otsekui keeris käsi ja jalgu. Turg ja rahvas oli kui meri, millele sööstnud on torm: kõik nad põgenesid rüsinal laiali, kõige enam säält, kuhu keha pidi prantsatama.

Zarathustra aga jäi paigale, ja just tema kõrvale langeski keha, raskesti vigastatud ja luud-kondid katki, kuid veel elus. Vähe aja pärast tuli lömastatu meelemärkusele ja nägi Zarathustrat enda kõrval põlvitamas. „Mis sa siin teed?” küsis ta viimaks. „Teadsin juba ammu, et kurat mulle jala taha paneb. Nüüd veab ta mind põrgu: kas sina tahad teda keelata?”

„Usu mu sõna, sõber,” kostis Zarathustra, „seda kõike, millest räägid, pole olemas: pole ühtki kuradit ega põrgut. Hing sureb sul juba enne kui keha: ära karda nüüd enam midagi!”

Mees vaatas umbusklikult üles. „Kui sa õigust kõneled,” ütles ta viimaks, „siis ma ei kaota seega midagi, et oma elu kaotan. Ega ma olegi väärt palju rohkem kui loom, keda õpetatud tantsima löökide ja piskude paladega.”

„Mitte nii,” ütles Zarathustra; „sa oled hädaohust teinud endale kutse, seda ei tule põlata. Nüüd sa hukkud oma kutsest: selle eest tahan sind matta oma kätega.”

Kui Zarathustra seda oli öelnud, ei kostnud surija enam; aga ta liigutas kätt, nagu oleks ta otsinud Zarathustra kätt tänamiseks. –