Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 18

Keha põlgajaile tahan ma öelda oma sõna. Ei ümber õppima ega ümber õpetama nad pea, vaid ainult jumalaga jätma iseenese keha – ja nii jääma vait.

„Keha ma olen ja hing” – nõnda kõneleb laps. Ja miks ei peaks kõnelema nagu lapsed?

Kuid ärganu, teadja ütleb: keha ma olen tervenisti ja üleni, ega midagi pääle selle; ja hing on vaid sõna millegi kehas asuva jaoks.

Keha on suur mõistus, paljus ühe teadvusega, sõda ja rahu, kari ja karjane.

Su keha tööriist on ka su väike mõistus, mu vend, mida sa nimetad „vaimuks”, su suure mõistuse väike töö- ja mänguriist.

„Mina,” ütled sa ja oled uhke selle sõna üle. Kuid suurem sellest – mida sa ei taha uskuda – on su keha ja ta suur mõistus: ta ei ütle „mina”, vaid teeb „mina”.

Sel, mida tunneb tunne, mida tunnetab vaim, pole kunagi lõppsihti endas. Kuid tunne ja vaim tahaksid sind veenda, et nemad on kõigi asjade lõppsiht: nii auahned on nad.

Töö- ja mänguriist on tunne ja vaim: nende taga asetseb veel „ise”. See „ise” otsib ka tunde silmadega, kuulab ka vaimu kõrvadega.

Ikka kuulab, ikka otsib see „ise”: ta võrdleb, sunnib, valdab, hävitab. Ta valitseb ja on ka „mina” valitseja.

Su mõtete ja tundmuste taga, mu vend, seisab võimas käskija, tundmata tark – ta nimi on „ise”. Su kehas ta elab, ta ongi su keha.

Su kehas on enam mõistust kui su parimas tarkuses. Ja kes siis teab, milleks su kehal õieti vaja on su parimat tarkust?

Su „ise” naerab su „mina” ja ta uhkete hüpete üle. „Mis on mulle need mõtte hüpped ja lended?” ütleb ta endale. „Kõver tee mu eesmärgile. Mina olen selle „mina” ohelik ja ta mõistete kõrva sosistaja.” See „ise” ütleb „minale”: „Siin tunne valu!” Ja „mina” kannatab valu ja mõtleb järele, kuidas ta enam ei kannataks – ja sellest ta just p e a b mõtlema.

See „ise” ütleb „minale”: „Siin tunne rõõmu!” Ja „mina” on rõõmus ja mõtleb järele, kuidas ta veel tihtigi oleks rõõmus – ja sellest ta just peab mõtlema.

Keha põlgajaile on mul öelda sõnake. Nende põlgus tulebki nende austusest.^[1] Mis lõi siis austuse ja põlguse, väärtuse ja tahte?

Loov „ise” lõi endale austuse ja põlguse, lõi endale rõõmu ja valu. Loov keha lõi endale vaimu oma tahte käeks.

Isegi oma rumaluses ja põlguses, oo keha põlgajad, teenite veel oma „ennast”. Ma ütlen teile: teie „ise” just tahab surra ja pöördub ära elust.

Ta ei suuda enam teha seda, mida ta meelsamini tahab: – luua ülemale endast. Seda ta tahab meelsamini, see on kogu ta kirg.

Kuid liiga hilja on see talle: – ja nüüd tahab teie „ise” hukkuda, teie keha põlgajad.

Hukkuda tahab teie „ise”, ja seepärast oletegi saanud keha põlgajaiks! Sest enam ei suuda te luua ülemale endast.

Ja seepärast oletegi nüüd täis viha elu ja maa vastu. Teadvusetu kadedus on teie põlguse kõõrdi pilgus.

Ei ma lähe teie teed, teie keha põlgajad! Teie pole mulle mingid sillad üliinimese juurde.

Nõnda kõneles Zarathustra.

^[1] Sõnamäng: Verachten – Achten. Redigeerija märkus