Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 5

Kui Zarathustra oli kolmkümmend aastat vana, jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ta oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal. Viimaks aga muutus teiseks ta süda, – ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese ette ja kõneles talle nõnda:

„Sina suur taevakeha! Mis oleks su õnn, kui sul poleks neid, kellele paista!

Kümme aastat sa oled tõusnud üles mu koopani: sul oleks küllalt saanud oma valgusest ja sest teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota.

Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse ja õnnistasime sind selle eest.

Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane, kes korjanud liiga palju mett, ma tarvitsen sirutuvaid käsi.

Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks saavad targad inimeste keskel oma rumalusest ja vaesed oma rikkusest.

Seks pean astuma alla: nagu teed sinagi õhtul, kui lähed mere taha ja viid allilmalegi valgust, sa ülirikas taevakeha!

Ma pean nagu sinagi minema looja, nagu nimetavad seda inimesed, kelle juurde ma igatsen laskuda.

Siis õnnista mind, sina rahulik silm, kes sa kadeduseta võid näha suurimatki õnne!

Õnnista peekrit, mis valmis on üle voolama, et kullana voolaks tast vesi ja kannaks kõikjale su õndsuse helki!

Vaata! See peeker tahab jälle saada tühjaks, ja Zarathustra tahab saada jälle inimeseks.”

Nõnda algas Zarathustra loojak.