Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 20

Te ei taha surmata, teie kohtunikud ja ohverdajad, enne kui loom pole noogutanud? Vaadake, kahvatu roimar on noogutanud: ta silmist kõneleb suur põlgus:

„Mu „mina” on miski, mis peab ületatama: mu „mina” on mulle suur inimesepõlgus”: nii kõnelevad need silmad.

Et ta ise enese üle kohut mõistis, see oli ta ülim hetk: ärge laske ülenenut uuesti alanduda!

Ei ole muud lunastust sel, kes iseeneses nii kannatab, kui ainult kiire surm.

Teie surmamine, kohtunikud, olgu kaastundmus, mitte neim. Ja surmates pidage hoolt, et te ise õigustaksite elu!

Pole veel küllalt, et te ära lepite sellega, kelle surmate. Teie kurbus olgu armastus üliinimese vastu: nõnda õigustate oma edasielamise!

„Vaenlane” ütelge, mitte „kurjategija”; „haige” ütelge, mitte „suli”; „narr” ütelge, mitte „patune”.

Ja sina, sa punapõskne kohtunik, kui tahaksid öelda valjusti, mida kõike juba oled teinud mõttes: siis karjuks igaüks: „Maha see roojane ja mürgiuss!”

Kuid üks on mõte, teine tegu, kolmas teo kujutis. Nende vahel ei veerle põhjuslikkuse ratas.

Kujutis on teinud kahvatuks selle kahvatu inimese. Ta oli oma teo vääriline, kui ta seda tegi: kuid ta ei talunud selle kujutist, kui tegu oli tehtud.

Kogu aja ta nägi ennast nüüd ühe teo täitjana. Hulluseks ma nimetan seda: erand oli pöördunud talle olemuseks.

Viirg võlub kana; hoop, mille ta andis, võlus ta vaese mõistuse: hulluseks pärast tegu ma nimetan seda.

Kuulge, teie kohtunikud! On veel teine hullus: ja see on enne tegu. Ah, te pole mul küllalt sügavale pugenud sellesse hinge!

Nii ütleb punapõskne kohtunik: „Miks küll tappis see roimar? Ta tahtis riisuda.” Ent mina ütlen teile: ta hing tahtis verd, mitte saaki: pussi-õnne janunes tema.

Tema vaene mõistus aga ei taibanud seda hullust ja meelitas ta oma nõusse. „Mis tühja verest!” ütles ta; „Kas sa ei tahaks seejuures vähemalt riisuda? Või neimata?”

Ja ta kuulis oma vaese mõistuse sõna: nagu tina rõhus teda selle kõne, – ja siis ta riisus tappes. Ta ei tahtnud häbeneda oma hullust.

Ja nüüd rõhub teda uuesti ta süü tina, uuesti ta vaene mõistus on nii jäik, nii ramb ja raske.

Kui ta võiks ainult raputada pääd, langeks talt koorem: aga kes raputab seda pääd?

Mis on seesinane inimene? Hunnik haigusi, mis vaimu kaudu kahmavad maailma: et säält tabada oma saaki.

Mis on seesinane inimene? Pundar metsikuid madusid, kellel harva on rahu üksteise ligidal, – nii nad roomavad isepäinis minema ja otsivad maailmast saaki.

Vaadake seda vaest keha! Mida ta kannatas ja mida igatses, seda seletas endale ta vaene hing, – ja seletas taparõõmuks, pussi-õnne ihaks.

Kes nüüd jääb haigeks, selle pääle tuleb kuri, mida nüüd peetakse kurjaks: valu tahab ta teha sellesamaga, mis temalegi valu teeb. Kuid on olemas olnud teisi aegu ja teine kuri ning hää.

Millalgi oli kurjus kahtlus ja iseduse tahe. Sellal oli haige ketseriks ja nõiaks: ketserina ja nõiana ta kannatas ning tahtis teisigi panna kannatama.

Aga see ei taha mahtuda teie kõrvadesse: see kahjustavat teie häid, ütlete mulle. Kuid mis hoolin mina teie häist!

Palju teie häis on mulle läila, ja tõesti mitte nende kurjus. Tahaksin ju, et neissegi nakkaks mõni hullus, mis nad hukkaks, nagu selle kahvatu roimari!

Tõesti, ma tahaksin, et nende hulluse nimi oleks kas tõde, või truudus, või õiglus: kuid neil on oma voorus, et kaua elada ja päälegi viletsas rahulolus.

Mina olen käsipuu jõevoolu ääres: võtku minust kinni, kes võib! Teie kark aga pole ma mitte! –

Nõnda kõneles Zarathustra.