Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 14

Nõnda kõneles Zarathustra oma südames, kui päike seisis kesktaevas: siis vaatas ta küsivalt üles – sest kuulis enda kohal kimedat linnu kisa. Ja vaata! Kotkas lõikas suurtes ringides läbi õhu, ja ta küljes rippus madu, aga mitte kui saak, vaid kui sõber: sest ta oli keerdunud ümber ta kaela.

„Need on minu loomad!” ütles Zarathustra ja oli südamest rõõmus.

„Uhkeim loom päikese all ja targim loom päikese all – on välja tulnud luurekäigule.

Tahavad teada, kas Zarathustra veel elab. Tõepoolest, kas elan ma veel?

Ohtlikum oli mul inimeste keskel kui loomade keskel, ohtlikke teid käib Zarathustra. Juhtigu mind mu loomad!”

Kui Zarathustra seda oli öelnud, mõtles ta pühaku sõnule metsas, ohkas ja ütles oma südames nõnda:

„Oo, et oleksin targem! Oleksin ma nii põhjalikult tark nagu mu madu!

Aga ma palun küll võimatut: ma palun nii siis oma uhkust, et see alati kõrvu käiks mu tarkusega!

Ja kui kord mu tarkus must lahkub: – ah, ta armastab minema lennata! – lennaku siis edasi mu uhkuski ühes mu rumalusega!” –

– Nõnda algas Zarathustra loojak.

^[1] Algkeeles sõnamäng: den Brecher, den Verbrecher. Redigeerija märkus

^[2] Sõnamäng: Gang – Untergang. Redigeerija märkus