Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 6

Zarathustra laskus üksinda mägedelt ja keegi ei tulnud talle vastu. Aga kui ta jõudis metsa, seisis korraga ta ees vanake, kes oli jätnud oma püha onni, et metsast otsida juuri. Ja nõnda kõneles vanake Zarathustrale:

„Ei ole võõras mulle see rändaja: mõne aasta eest ta läks siit mööda. Zarathustra oli ta nimi; aga ta on teiseks muutunud.

Tookord sa kandsid oma tuhka üles mäele: kas nüüd tahad viia oma tuld alla orgudesse? Kas sa ei karda tulesütitaja karistust?

Jah, tunnen ära Zarathustra. Selge on ta silm, ja ta huuled ei peida jälkuse jälgi. Kas ta ei käi ehk seepärast nagu tantsides?

Teiseks on muutunud Zarathustra, lapseks on saanud Zarathustra, ärganud on Zarathustra: mis tahad nüüd magajate mant?

Nagu meres sa elasid üksinduses, ja meri kandis sind. Häda, sa tahad astuda maale? Häda, sa tahad jälle ise kanda oma keha?”

Zarathustra kostis: „Ma armastan inimesi.”

„Miks, ütles pühak, olen siis mina tulnud metsa ja kõndu? Eks mitte seepärast, et liialt armastasin inimesi?

Nüüd armastan jumalat: inimesi ma ei armasta. Inimene on mulle liiga puudulik olend. Inimest armastada oleks mu surm.”

Zarathustra kostis: „Mis kõnelesin ma armastusest? Ma viin inimestele annetuse.”

„Ära anna neile midagi,” ütles pühak. „Pigemini võta neilt midagi kergemaks ja kanna seda nendega ühes – see oleks neile suurim häätegu: kui vaid see on hää sulle endale!

Ja kui tahad neile anda, siis ära anna rohkem kui almust, ja lase neid sedagi nuruda.”

„Ei,” kostis Zarathustra, „almust ma ei anna. Seks pole ma küllalt vaene.”

Pühak naeris Zarathustrat ja kõneles nõnda: „Siis oota enne, et nad su aarded vastu võtavad! Nad ebalevad üksiklasi ega usu, et tuleme annetama.

Meie sammud läbi tänavate kõlavad neile liiga üksildaselt. Ja kui nad öösi oma voodis olles kuulevad kedagi kõndivat, kaua enne kui päike tõuseb, siis küsivad nad endilt: kuhu hiilib see varas?

Ära mine inimeste juurde, jää metsa! Mine pigem juba loomade juurde! Miks sa ei taha olla nagu mina, – karu karude keskel, lind lindude keskel?”

„Ja mis teeb pühak metsas?” küsis Zarathustra.

Pühak kostis: „Ma loon laule ja laulan neid, ja luues laule naeran ja nutan ning ümisen: nõnda ma kiidan jumalat.

Lauluga, nutuga, naeruga ja üminaga ma kiidan jumalat – oma jumalat. Kuid mis tood sa meile kingiks?”

Kuulnud need sõnad, tervitas Zarathustra pühakut ja ütles: „Mis oleks mul teile anda! Kuid laske mind ruttu minema, et ma teilt midagi ei võtaks!” – Ja nii nad lahkusid teineteisest, vanake ja mees, naerdes, nagu naerab kaks poisikest.

Kui aga Zarathustra oli üksi, ütles ta nõnda oma südames: „Ons see küll võimalik! See vana pühak oma metsas pole veel kuulnudki, et jumal on surnud!”