Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 15

Zarathustra kõned

Kolmest moondusest

Kolm vaimu moondust ma nimetan teile: kuidas vaim saab kaameliks, ja lõviks kaamel, ja lapseks viimati lõvi.

Palju rasket on kanda vaimul, tugeval, taluval vaimul, kelles elutseb aukartus: rasket ja raskeimat nõuab ta tugevus.

Mis on raske? nii küsib taluv vaim, põlvitab maha enne kui kaamel ja tahab, et teda tublisti koormataks.

Mis on raskeim, teie kangelased? nii küsib taluv vaim, et ma võtaksin selle enese pääle ja rõõmu tunneksin oma jõust.

Kas pole ta see: alanduda, et teha haiget oma kõrkusele? Lasta hiilata oma rumalust, et pilgata oma tarkust?

Või on ta see: taganeda omast tööst, kui see pühitseb oma võitu? Tõusta kõrgeile mägedele, et kiusata kiusajat?

Või on ta see: toituda tunnetuse tõrudest ja rohust ning tõe pärast kannatada hinge nälga?

Või on ta see: olla haige ja saata ära trööstijad ning siduda sõprust kurtidega, kes kunagi ei kuule, mis sa tahad?

Või on ta see: astuda sopasesse vette, kui see on tõe vesi, ja jätta enesest eemale peletamata külmi konni ja kuumi kärnkonni?

Või on ta see: armastada neid, kes meid põlgavad, ja anda kätt tondile, kui see meid tahab hirmutada?

Kõige selle raskeima võtab enda pääle taluv vaim: otsekui kaamel, kes koormatuna tõttab kõrbesse, nii temagi tõttab oma kõrbesse.

Kuid kõige üksildasemas kõrbes sünnib teine moondus: lõviks saab siin vaim, vabadust tahab ta endale võita ja isand olla omas kõrbes.

Oma viimset isandat otsib ta siin: vaenu ta tahab kuulutada talle ja oma viimsele jumalale, võidu pärast tahab ta heidelda suure lohega.

Kes on see suur lohe, keda vaim enam ei salli nimetada isandaks ja jumalaks? „Sa pead” on selle suure lohe nimi. Ent lõvi vaim ütleb „ma tahan”.

„Sa pead” lamab tal teel, kilgendades kui kuld, soomuselukas, ja igal soomusel sädeleb kuldne „sa pead!”

Tuhande-aastased väärtused säravad neil soomuseil, ja nõnda kõneleb vägevaim kõigist lohedest: „Kõik asjade väärtused hiilgavad minu küljes.”

„Kõik väärtused on juba loodud, ja kõik loodud väärtused – olen mina. Tõesti ühtki „ma tahan” ei tohi enam olla!” Nõnda kõneleb lohe.

Mu vennad, milleks on vaja lõvi vaimus? Miks ei piisa koormaloomast, kes on alistuv ja aukartlik?

Uusi väärtusi luua – seda ei suuda ka lõvi veel: aga luua endale vabadus uue loomiseks – seda küll suudab lõvi võim.

Et vabadust endale luua ja et püha „ei” öelda ka kohustusele: seks, mu vennad, on vaja lõvi.

Endale õigus võtta uusi väärtusi luua – see on see kõige hirmsam võtmine taluvale, aukartlikule vaimule. Tõesti, röövimine on see talle ja röövlooma tegu.

Nagu oma pühimat ta armastas kord seda „sa pead”: nüüd peab ta ses pühimaski leidma eksitust ja omavoli, et röövida endale vabadus oma armastuselt: lõvi on vaja seks rööviks.

Aga ütelge, mu vennad, mis suudab teha siis veel laps, mida ei suutnud lõvigi? Miks kiskja lõvi peab saama ka veel lapseks?

Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.

Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.

Kolm vaimu moondust olen teile nimetanud: kuidas vaim sai kaameliks, lõviks kaamel ja lõvi viimati lapseks. –

Nõnda kõneles Zarathustra. Ja sellal ta peatus linnas, mille nimi on: Kirju Lehm.