Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 8

Zarathustra aga vaatas rahva pääle ja imestas. Siis kõneles ta nõnda:

Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üliinimese vahele, – köis üle kuristiku.

Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.

Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.

Ma armastan neid, kes ei mõista elada muidu kui hukkaminejatena, sest nad on üleminejad.

Ma armastan suuri põlgajaid, sest et nad on suured austajad ja igatsusnooled teisele kaldale.

Ma armastan neid, kes ei lähe otsima tähtede tagant põhjust, et hukkuda ja saada ohvriks: vaid kes ohverduvad maale, et see saaks kord üliinimese pärismaaks.

Ma armastan seda, kes elab, et tunnetada, ja kes tahab tunnetada, et elaks kord üliinimene. Ja nõnda ta ihkab oma hukku.

Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab, et ehitada maja üliinimesele ja talle ette valmistada maad, loomi ja taimi: sest nõnda ta ihkab oma hukku.

Ma armastan seda, kes armastab oma voorust: sest voorus on hukkumistahe ja igatsusnool.

Ma armastan seda, kes vaimust ei hoia piiskagi endale, vaid kes tahab olla täitsa oma vooruse vaim: nõnda ta läheb vaimuna üle silla.

Ma armastan seda, kes oma voorusest teeb oma kallakpinna ja saatuse: nõnda ta tahab oma vooruse pärast veel elada ja mitte enam elada.

Ma armastan seda, kes ei taha evida liiga palju voorusi. Üks voorus on enam voorus kui kaks, sest et ta enam on sõlmeks, mille külge saatus end seob.

Ma armastan seda, kelle hing end pillab, kes ei taha tänu ega tasu tänu: sest ta kingib ikka ega taha end säästa.

Ma armastan seda, kes häbeneb, kui täring langeb temale õnneks, ja kes siis küsib: olen ma võltsmängija? – sest ta tahab hukkuda.

Ma armastan seda, kes külvab kuldsõnu oma tegude eele ja alati täidab veel enam kui lubab: sest ta tahab hukkuda.

Ma armastan seda, kes õigustab tulevasi ja lunastab läinuid: sest ta tahab hukkuda praeguste pärast.

Ma armastan seda, kes karistab oma jumalat, sest et ta teda armastab: sest ta peab hukkuma oma jumala viha pärast.

Ma armastan seda, kelle hing on sügav ka haavamises ja kes võib hukkuda väikesestki elamusest: nõnda ta läheb meeleldi üle silla.

Ma armastan seda, kelle hing on ülitäis, nii et ta unustab enesegi, ja kõik asjad on temas: nii saab iga asi ta hukkuseks.

Ma armastan seda, kes on vaba vaimu ja südamega: nii on ta pää vaid ta südame sisikonnaks, ta süda aga sunnib teda hukkuma.

Ma armastan kõiki neid, kes on kui rasked piisad, üksikult langedes pimedast pilvest, mis rippumas inimeste kohal: nad ennustavad, et välk on tulemas, ja hukkuvad ise kui ennustajad.

Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on üliinimene.