Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 7

Kui Zarathustra tuli ligemasse linna, mis asetub metsade ääres, leidis ta sääl palju rahvast turule kogunud: sest oli lubatud näidata köietantsijat. Ja Zarathustra kõneles nõnda rahva vastu:

Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?

Kõik olendid seni on loonud midagi kõrgemat endast: ja teie tahate siis olla mõõnaks sellele suurele tõusule ning pigemini tagasi minna looma juurde kui ületada inimest?

Mis on ahv inimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab olema inimene üliinimesele: pilkenaer või piinlik häbi.

Te olete käinud ära tee ussikesest inimeseni, aga palju on teis veel ussikest. Kord olite ahvid, aga praegugi veel on inimene ahvim kui ükski ahv.

Kes aga teist on kõige targem, seegi on ainult vahepäälne värdjas taimest ja tondist. Aga kas käsin ma teid saada tontideks või taimedeks?

Vaadake, ma õpetan teile üliinimest!

Üliinimene on maa mõte. Teie tahe ütelgu: üliinimene olgu maa mõte!

Ma vannutan teid, mu vennad, jääge ustavaks maale ja ärge uskuge neid, kes teile räägivad ülemaisist lootusist! Mürgitajad on need, olgu teades või teadmata.

Elupõlgajad on need, surijad ja ise mürgitatud, kellest maa on väsinud: käigu nad oma teed!

Kord oli suurimaks kuriteoks kuritegu jumala vastu; aga jumal suri, ja seega surid ka need kurjategijad. Nüüd on kõige hirmsam kurja teha maa vastu ja pidada uurimatuma sisikonda ülemaks maa mõttest!

Kord vaatas hing põlgusega keha pääle: ja sellal see põlgus oli kõrgem kõigest: – ta tahtis, et keha oleks kõhn, inetu, nälginud. Nii arvas hing ära lipsata keha ja maa võimu alt.

Oo, see hing ise oli alles kõhn, inetu ja nälginud: ja julmus oli selle hinge naudinguks!

Aga teiegi veel, mu vennad, öelge mulle: mis kuulutab teie keha teie hingest? Kas teie hing ei ole vaesus ja sopp ja vilets rahulolu?

Tõesti, inimene on sopane jõgi. Vaja juba olla meri, et võtta endasse sopast jõge, nõnda et ise puhtaks jääd.

Vaadake, ma õpetan teile üliinimest: tema on see meri, temasse võib uppuda teie suur põlgus.

Mis on suurim, mida võite elada läbi? Suure põlguse tund on see. Tund, millal teie õnngi teile läilaks läheb ja niisama teie mõistus ja voorus.

Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu õnnest! Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu. Aga mu õnn peaks õigustama olemasolu enese!”

Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu mõistusest! Kas isub ta teadmust, nagu lõvi oma toitu? Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!”

Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu voorusest! Ta pole veel pannud mind märatsema. Kuis olen väsinud oma hääst ja kurjast! See kõik on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!”

Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu õiglusest! Ei ma näe, et oleksin leek ja süsi. Ent õiglane on leek ja süsi!”

Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu kaastundmusest! Kas kaastundmus ei ole rist, millele naelutatakse see, kes armastab inimesi? Kuid minu kaastundmus ei ole ristilöömine!”

Kas kõnelesite juba nii? Kas kisendasite juba nii? Ah, kuis oleksin kuulnud teid nii juba kisendavat!

Mitte teie patt – teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski veel kisendab taeva poole!

Kus on ometi välk, mis nooliks teid oma keelega? Kus on hullus, mida tuleks eostada teie verre?

Vaadake, ma õpetan teile üliinimest: tema on see välk, tema on see hullus! –

Kui Zarathustra seda oli öelnud, hüüdis keegi rahva hulgast: „Oleme juba küllalt kuulnud köietantsijast; nüüd tahame teda ka näha!” Ja kõik rahvas naeris Zarathustrat. Köietantsija aga, kes arvas, et tema kohta käis see sõna, asus kohe tööle.