Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 9

Kui Zarathustra oli öelnud need sõnad, vaatas ta jälle rahva pääle ja vaikis. „Sääl nad seisavad,” ütles ta oma südames, „sääl nad naeravad: nad ei mõista mind, ma pole suu neile kõrvule.

Kas peab neil enne kõrvad lõhki lööma, et nad õpiksid kuulma silmega? Kas peab kärkima vasktrummide ja meeleparanduse-jutlustajate viisi? Või nad usuvad ainult kogelejat?

Neil on midagi, millega nad uhkustavad. Kuidas nad ometi nimetavad oma uhkusasja? Hariduseks nad kutsuvad seda, see teeb nad tähtsamaks kitsekarjaseist.

Seepärast nad ei kuulegi meeleldi enese kohta sõna „põlgus”. Seepärast ma kõnelengi nende uhkusele.

Seepärast kõnelen neile kõige põlatavamast: see aga on viimne inimene.”

Ja nõnda kõneles Zarathustra rahvale:

Käes on aeg, et inimene seaks endale eesmärgi. Käes on aeg, et inimene istutaks oma ülima lootuse eo.

Veel on ta maapind seks rikas küllalt. Aga kord see maapind jääb vaeseks ja tuimaks, nii et ta enam ei jaksa kasvatada ühtki kõrget puud.

Häda! Tuleb aeg, mil inimene enam ei heida oma igatsusnoolt ülemale inimesest ja mil ta vibupael on võõrdunud värelemast!

Ma ütlen teile: peab eneses veel kandma kaost, et sünnitada tantsivat tähte. Ma ütlen teile: teis on veel kaos.

Häda! Tuleb aeg, mil inimene ei sünnita enam ühtki tähte. Häda! Tuleb aeg kõige põlatavama inimese, kes ei suuda põlata ennastki enam.

Vaadake! Ma näitan teile viimset inimest.

„Mis on armastus? Mis on looming? Mis on igatsus? Mis on täht?” – nii küsib viimne inimene ja pilgutab silmi.

Maakera on jäänud siis väikeseks, ja ta pinnal hüpleb viimne inimene, kes kõik teeb väikeseks. Ta sugu on hävimatu nagu maakirp; viimne inimene elab kõige kauemini.

„Me oleme leiutanud õnne” – ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.

Nad on jätnud need maad, kus külm ja kare oli elada: sest neil vaja sooja. Armastatakse veel naabrit ja hõõrutakse end tema vastu: sest neil vaja sooja.

Haigust ja umbusku nad peavad patuks: käiakse tasa ja targu. Rumal, kes veel komistab vastu kive ja inimesi!

Aeg-ajalt veidike mürki: see toob mõnusaid unesid. Ja palju mürki lõpuks: siis on mõnus surra.

Tehakse veel tööd, sest töö on ajaviide. Kuid peetakse hoolt, et ajaviide liiga ei teeks.

Pole enam vaesust ega rikkust: kumbki on liiga koormav. Kes tahab veel valitseda? Kes veel sõna kuulda? Kumbki on liiga koormav.

Ei ühtki karjast ja üks ainus kari! Kõik tahavad sarnast ja kõik on sarnased: kes teisiti tunneb, läheb ise hullumajja.

„Ennemalt eksis kogu maailm” – ütlevad teraseimad ja pilgutavad silmi.

Ollakse tark ja teatakse kõik, mis olnud: ning irvitamisel pole otsa. Minnakse veel riidu, kuid lepitakse ruttu, – muidu see rikub kõhtu.

Oma lõbuke on neil päeva jaoks, oma lõbuke öö jaoks: aga tervisest peetakse lugu.

„Me oleme leiutanud õnne” – ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi. –

Siin lõppes Zarathustra esimene kõne, mis kannab ka „eeskõne” nime: sest sel kohal katkestas teda rahvahulga kisa ja rõõmustus.

„Anna meile see viimne inimene, oo Zarathustra,” – nii hüüdsid nad – „tee meid seks viimseks inimeseks! Ja meie kingime sulle üliinimese!” Ja kõik rahvas hõiskas ja laksutas keelt. Kuid Zarathustra sai kurvaks ja ütles oma südames:

„Nad ei mõista mind: ma pole suu neile kõrvule.

Liiga kaua olen elanud mägedes, liiga palju olen kuulanud ojade ja puude kohinat: nüüd kõnelen neile kui kitsekarjaseile.

Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.

Nüüd nad vahivad mind ja naeravad: ja naerdes veel vihkavad mind. Jää on nende naerus.”