Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 11

Vahepeal saabus õhtu, turg peitus pimedusse: rahvas valgus laiali, sest isegi uudishimu ja hirm väsivad viimaks. Zarathustra aga istus surnu kõrval maas ja oli vajunud mõtteisse: nii ta unustas ajagi. Viimaks aga saabus öö, ja vilu tuul puhus üle üksiklase. Zarathustra tõusis ja ütles oma südames:

„Tõesti, hää loomuse tegi täna Zarathustra! Ainustki inimest ta ei püüdnud oma noota, küll aga korjuse.

Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks.

Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.

Kuid veel olen neist kaugel ning mu mõte ei kõnele nende meeltele. Olen inimestele veel midagi keskmist narri ja korjuse vahel.

Pime on öö, pimedad on Zarathustra teed. Tule, mu külm ja kangestunud kaaslane! Ma kannan sind sinna, kuhu sind oma kätega matan.”