Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 19

Mu vend, kui sul on mõni voorus, ja see on sinu voorus, siis ta ei ole sul kellegagi ühiselt.

Muidugi, sa tahad teda hüüda nimepidi ja hellitseda; sa tahad teda näpistada kõrvalehest ja naljatada temaga.

Ja vaata! Nüüd on ta nimi sul rahvaga ühtselt ja sa oled saanud rahvaks ja karjaks oma voorusega!

Paremini teeksid sa öeldes: „Sõnamatu ja nimetu on see, mis on piinaks ja magususeks mu hingele ning veel näljakski mu sisikonnale.”

Olgu su voorus liiga kõrge nimede usaldatavusele, ja kui sul tuleb tast kõnelda, siis ära häbene tast kogelda.

Nii kõnele ja kogele: „See on minu „hää”, seda ma armastan, nii ta meeldib mulle täiesti, ainult niisugusena tahan mina hääd.

Ei ma taha teda jumala seadusena, ei ma taha teda inimeste seadlusena ega inimeste hädatarbena: ärgu olgu ta mulle teeviidaks üliilmadesse ja paradiisidesse.

Maine voorus on see, mida mina armastan: vähe on temas tarkust ja veel vähem kõikide mõistust.

Ent see lind on minusse ehitanud oma pesa: seepärast ma armastan ja hellitsen teda, – nüüd istub ta minus oma kuldseil munadel.”

Nii kogele, nii kiida oma voorust.

Kord olid sul kired ja sa nimetasid neid pahadeks. Aga nüüd on sul ainult veel voorused: need on kasvanud su kirgedest.

Sa panid oma ülima eesmärgi neile kirgedele südamele: ja nad said su voorusteks ja rõõmudeks.

Ja olgu sa kas äkkvihaste või iharate, usuhullustajate või neimahimuliste soost:

Lõpuks kõik su kired muutuvad voorusteks ja kõik su kuradid ingliteks.

Kord elas metsikuid koeri su keldris: aga viimaks nad moondusid lindudeks ja lõbusaiks laulikuiks.

Oma mürkidest keetsid sa endale palsami; oma nukrameelsust, seda lehma, lüpsad sa, – nüüd jood ta udara magusat piima.

Ei midagi kurja kasva sinust edaspidi enam, kui mitte vahest seda kurjust, mis kasvab su vooruste võitlusest.

Mu vend, kui õnn on sinuga, siis on sul üksainus voorus ja mitte enam: nii lähed kergemini üle silla.

Austav on evida palju voorusi, kuid raske on see liisk; ja mõnigi on läinud kõrbe ja surmanud enese, sest et ta enam ei suutnud olla vooruste tapluseks ja tandriks.

Mu vend, kas sõda ja taplus on paha? Kuid tarvilik on see paha, on tarvilik kadedus, umbusk ja laim su vooruste keskel.

Vaata, kuidas iga su voorus ihkab ülima poole: ta tahab su täit vaimu, et see oleks tema heerold, tahab su täit jõudu vihas, vaenus ja armastuses.

Kiivas on iga voorus teisele, ja hirmus asi on kiivus. Ka voorused võivad hukkuda kiivusest.

Kelle haarab kiivuse leek, see pöörab viimaks otsekui skorpion mürgise nõela iseenese vastu.

Ah, mu vend, kas sa pole veel kunagi näinud, kuidas mõni voorus ennast laimab ja surnuks pistab?

Inimene on midagi, mis peab ületatama: ja seepärast pead oma voorusi armastama –: sest neist sa hukkud. –

Nõnda kõneles Zarathustra.