Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 70

Kõik varastavad. Tädi G ja tädi A ja tädi Z ja onu K ja H ja M! Kõik võtavad hommikul kärud. Lähevad. Aga siis tulevad tagasi, toovad vaipu. Nõusid. Mööblit. Ainult kaks-kolm inimest ei varasta. Juri Mihhailovitš ei varasta ja veel mõned naabrid ei varasta. Teised naabrid räägivad:

„Vene sõdurid varastavad!”

Ja see on tõsi.

„Meie hakkame ka varastama! Kraam läheb niikuinii kaduma.”

Ja teevadki nii.

Vastasmajast on kõige väsimatum taat Polonius. Ta töötas varem vanglas. Valvurina. Nüüd veab viis korda päevas kärusid. Temaga on kümmekond sõpra. Vahel tülitsevad, kes mida saab. Röögivad otse õues.

Meie majast paistavad silma tädi Amina ja tädi Rada.

Läksime kesklinna: mina, ema, tädi Valja ja Aljonka. Läksime samuti eramajja. Seal oli teed. Võtsime igaüks ühe paki. Pärast nägin nukku. See oli pisipõnn. Ja ma võtsin selle endale. Aljonka leidis pliiatsid. Aga ema ei võtnud midagi. Ütles, et snaiper oleks ta peaaegu tapnud. Snaiper tulistas ema. Häbi ju, kui sind tapetakse võõras majas ja leitakse kui varast.

„Meil on kodus terve hunnik oma asju. Pole kuhugi panna!” ütles ema. „Lähme koju!”

Ja me tulime ära.