Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 78

Oh, mis juhtus! Me käisime üle silla kirikus. Sild oli pooleldi jõkke kukkunud. Sest pomm sai talle pihta. Aga teist poolt pidi saab üle. Pääseb teisele poole jõge.

Silla lähedal on veel purustatud presidendipalee ja võõrastemaja Kavkaz. Aga silla peal on kahur ja sõdurid. Venelased. Ja toolid on ka ja nad istuvad toolidel. See on nüüd nende sild.

Me läksime emaga kiriku poole ja olime juba silla keskel. Ja mina näen: teisel sillal, mis on kaugemal, jooksevad rahvaväelased. Ma tundsin nad kohe ära – neil on rohelised lindid ümber pea. Nad hakkasid tulistama sellisest pikast rohelisest torust, mida kantakse õlal. Ja otse meie pihta! Tollelt sillalt selle silla pihta! Kuuui kärgatas! Tuld! Kõik langesid maha.

Meie kõrval läks tädi poisiga, tšetšeenid. Ja taat memmega, venelased. Ja meie. Kõik läksid kirikusse – seal antakse vahel toiduaineid. Kasakad toovad.

Kui hakkasid tulistama! Lahing! Sõdurid hakkasid kahurist tulistama rahvaväelasi, teist silda. Kahur oli suur! Ratastel! See tulistab, aga maapind liigahtab, nagu maavärin.

Ma lamasin ja karjusin hirmust. Aga ema tiris mind kraest purustatud võõrastemajja Kavkaz. Inimesed sillalt jooksid samuti võõrastemaja varemetesse. Seal lamati põrandal. Aga tulistamine läks aina tugevamaks. Ma kartsin nii väga! Mõtlesin, et surm on käes. Mingit soojatundlikku miini pole vaja. Niisamagi löövad maha.

Võõrastemaja on purustatud. See oli saanud tuhandeid mürsutabamusi. Seinad on kui pits. Jalge all on kivikildude hunnik. Me lamasime seal kaks tundi. Saime tuttavaks.

Poiss nuttis. Ronis tädi Asjale sülle. Tädi lamas põrandal, hoidis poissi kaisus. Aga taat Boris lohutas meid. Ütles, et kuulid ei ulatu meieni. Nii ei saa ju olla, et kõik tapetakse korraga. Igaühel on oma saatus!

Pärast vaatame, et kotihunnik hakkab nurgas liigutama. Seal oli prügi, igasugused pakid. Neli sõdurit ilmub nähtavale. Tuleb välja, et nad on seal kogu aeg lamanud! Ema nende käest küsima:

„Mida teie siin teete?!”

Nemad vastu:

„Peidus oleme. Me ei taha sõdida!”

Taat Boris hakkas nendega pahandama:

„Mida te siin teete? Lahing käib! Aga teie istute kottide taga!”

Aga sõdurid on sellised kõhnakesed. Räägivad:

„Meie ei taha sõdida! Me tahame koju! Koju!”

Kui vaiksemaks jäi, saatsid sõdurid meid teise hooneni. Ema palus neilt kuulivesti.

„Andke üks kuulivest,” ütles ema. „Lapsele!”

Aga sõdurid ei andnud. Ütlesid, et endalgi vähe. Ajasid endale kolm tükki selga. Kartsid väga.

Me jooksime üle tee, pugesime akende kaudu teise majja. Aga seal oli väljapääs kinni aetud. Välja ei saa. Tuleb kolmandalt korruselt alla hüpata. Tagasi ei saa minna – tulistatakse jällegi. Ma hüppasin ja kukkusin suure katkiste telliste kuhja otsa. Lõin jalad ära ja kriimustasin käsi ka.

Minu järel hüppasid kõik: tädi Asja hüppas ohates, ema hüppas vandudes, memm ja taat hüppasid alla, kui olid risti ette löönud.

Vanaisa Boris püüdis tädi Asja poja õhus kinni.