Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 71

Käisime kirikus. See on silla taga, kus on Sunža jõgi. Sunža on räpane, sogane. Kirik on mürskudest viltu vajunud. See on mitu korda pihta saanud. Ümberkaudsed majad on nagu pärast hirmsat maavärinat: olid majad, aga nüüd on ainult tükike seina.

Kirikus anti hapendatud tomateid ja makarone klaasides. Memmed olid venelannad, aga oli ka tšetšeeni tädisid. Lapsi oli palju. Memmed torisesid nendega.

Veel nägin ma seal Ljusjat. Ta elab purustatud trepikodades. Tema isa, ema ja vanaema tapeti. Ljusja värvib huuli. Ta leidis purustatud majast punase huulepulga. Ta on 14aastane.

Ema ütles, et pomm kukkus loomaaeda ja loomad said surma. Aga mina nägin koera. Killud olid tal nina maha lõiganud. Ta on nüüd ninata. Ja tapetud koeri on palju.

Veel räägiti, et vanadekodu tabas pomm ja kõik elanikud said surma.

Kirikus viis nunn mind sisse, alla. Seal keldris on pime, ainult peenikesed küünlad põlevad ikoonide juures. Kõik palvetasid, et sõda kiiresti läbi saaks. Nunn andis mulle kala ja kartulit. Ja mina sõin. Aga ema pühkis kiriku hoovi puhtaks.

Räägiti, et makaronid ja tomatid tõid kasakad. Kasakad on ühed inimesed, elavad kuskil kaugel ja aitavad meid. Sest on sõda.

Pärast läksime tagasi. Sõjaväelased tulistasid kõvasti. Lamasime maas. Ja nägime surnud Vene sõdurit. Ta sai surma otse meie silme all. Ta lebas, relv kõrval. Tal oli sinine munder seljas.

Ema läks hoovi. Seal oli soomustransportöör. Ja ütles:

„Tulge, teie poiss lamab seal!”

Aga sõdurid sõid midagi ja jõid pudelist. Nad ei tulnud. Meie läksime koju.

Andsime vanaisa Juri Mihhailovitšile natuke tomateid ja makarone. Ta rõõmustas!

Polja