Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 83

Käisime konservitehases. See on kaugel. Tuleb jalgsi astuda oma neli tundi. Mina, ema, Aljonka ja tädi Valja. Sealt saab kabatšokipüreed. Säilivusaeg on möödas. Aga süüa kõlbab, kui läbi praadida. Kõik tassivad ja söövad. Seal on tuhandeid purke!

Läksime sinna läbi majade ja aedade. Seal oli sadu inimesi ja ajakirjanikke. Välismaalased. Nad rääkisid arusaamatus keeles. Ema ütles, et nad on Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Need onud andsid mulle ja Aljonkale komme!!! Ehtsaid! Šokolaadikomme! Ja läksid ära. Nad pildistasid midagi. Aga meie pistsime kohe kõik kommid suhu ja sõime ära. Oi, kui maitsev!

Ema ja tädi Valja võtsid palju purke kabatšokipüreed. Me hakkame seda pannil praadima!

Aga hirmus oli ka. Kui me sinna läksime, siis on üks tee, kus sõidavad autod. See tee on konservitehase lähedal. Seal lamas inimene. Mitte inimene, vaid selline must luustik. Natuke riideid. Koerad olid näo ja käed nahka pannud. Aga keskosa polnud päris ära söödud. Kõrval oli põlenud tank. Rohkem laipu polnud.

Ema ja tädi Valja keerasid pea kõrvale ja läksid mööda. Aga mina ja Aljonka jäime seisma. Meie vaatasime. Ma nägin tema roideid. Need oli nii imelikud ja riidetükid olid nagu külge kleepunud. Ema ja tädi Valja hakkasid meie peale karjuma.

Komberdasime edasi. Pärast ütlesin Aljonkale:

„Äkki hakkab ta liigutama?”

Aljonka hakkas kriiskama.

Me ei tahtnud sama teed tagasi minna, aga läksime ikka. Ja mina ei ehmatanud jällegi. Vaatasin. Lamab. Kõik kõnnivad mööda, aga tema lamab. Koer astus ligi, nuusutas. Ajasime ta kepiga minema.

Otsustasin ta Tankistiks nimetada. Ta hukkus, põles tankis surnuks. Ta on venelane. Kus on tema sõbrad? Miks ta lamab keset teed?