Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 81

Me käisime vett toomas. Toru on kaugel aedade taga, kus on Neftjanka jõgi. Oli lapsi, naisi. Kõik olid ämbritega, mannergutega. Seal tulistatakse vahel kõvasti automaatidest, me viskume maha ja lamame.

Ema pole tattnina pärast andeks andnud. Kui lapsi oli palju, astus ta minu juurde ja tõmbas mul räti peast. Ütles:

„Vaat, kuidas ma teda karistasin! Nüüd on ta kiilakas ja hirmus, sest oli hooletu ja tuli sattus põrandale!”

Kõik lapsed naersid. Hakkasid rääkima „Peakolu kiilakas, anna tükk piirakat” ja naersid. Aga mina seisin ja nutsin. Ja tundub, et mul on parem surra kui elada. Miks ma elan?

Polja