Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 80

Ema läks lolliks. Öösel tulistati kõvasti. Mul oli tattnina käes ja ma pillasin selle maha. Plahvatus!!! Purk kukkus käest ja hakkas veerema. Põrand ja diivan läksid põlema. Aga vett pole.

Me käime vett toomas kaevult. Kaugelt. Seal tulistab snaiper tihti jalgadesse. Vett on majas üks ämbritäis. Ema kallas ämbri põrandale tühjaks. Tekkis suits. Aga põrandad haisevad ja põlevad edasi. Võtsime tädi Marjami ämbri, kallasime veel. Tulekahju! Korter oleks peaaegu maha põlenud. Ma ehmusin. Ema andis mulle peksa. Aga täna hommikul tiris mu peegli ette ja lõikas mu juuksed maha. Mul olid juuksed üle õlgade. Kastanpruunid. Ta ajas mu kiilaks. Ütles:

„See on karistus! Tuleb olla tähelepanelik! Sa rikkusid mul parketi ära!”

Parketil põles ära ainult üks lipike. Aga ema ei andestanud. Andis peksa ja lõikas juuksed maha. Ma istusin ja nutsin peegli ees. Lõug värises. Mul oli ennast vastik vaadata. Siis tuli tädi Valja. Ahhetas:

„Lena, kas sa oled peast segi läinud?!”

Ja ütles mulle:

„Miks sa meie juurde ei jooksnud? Oleksime su ära peitnud!”

Nüüd panin suure räti pähe. Muidu hakkavad lapsed naerma ja mind narrima.