Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 79

Mansur käis meil. Tõi jahu, et kakukesi teha. Tema pere läks meie juurest ära. Tulistamine veel käib, aga mitte nii tugev. Nad elasid meie pool, kui tulistati tugevasti.

Mansuril on sõber. Ta elab naabermajas. Nad käivad alati koos. Neil on pika heleda patsiga sõbratar. Ta on kuueteistkümneaastane. Ma ei kannata teda!

Tädi Marjam tuli, siis sõitis ära. Mõned naabrid on tagasi tulnud. Teise korruse naaber Ramzes tassis kogu korteri vaipu täis, ei pääse läbigi.

Aga tädi Varja, Mansuri ema tuli ja hakkas rääkima, et kõik on halvasti. Tema mees sõitis ammugi minema, jättis ta lastega maha. Sõitis komandeeringusse ega tulnudki tagasi. Leidis teise naise. Ema ennustas kaartidega ja ütles talle, et mees tuleb ükskord tagasi. Tuleb oodata!

Ma kirjutasin luuletuse:

Kogu elu unistan ma –

nagu muinasloos –

et ma ujun tüüne ookeani voos.

Olen vaba.

Olen prii.

Näha tahan salasaart –

on lehed ererohelised seal

ja laine laksub randa.

Kõik on sõbrad, on rahu Maa peal!