Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 86

Tolm. Lehkab millegi arusaamatu järele. Tulistatakse. Ikka see sõda.

Käisime jälle konservitehases.

Sööme kabatšokipüreed. Vastik, roiskunud. Aga tädi Valja praeb seda võiga, ja pole viga. Võib kakukese sisse kasta ja süüa. Ma ootasin, millal me Tankistist mööda läheme.

Ema ja tädi Valja läksid kiiresti mööda. Ja Aljonka koos nendega. Mina tassisin pappi, et ta sellega kinni katta. Leidsin karbi, lõhkusin laiali, et oleks pikk papp. Aga teda pole kusagil. Vaatan, kraavis! Keegi oli ta teelt kraavi lükanud. Autod sõidavad mööda, inimesed lähevad kärudega kabatšokipüree järele, aga tema lamab kraavis. Vaesekene! Koerad olid jalad lõpuni söönud. Maitsev vist. Jäänud on ainult roided ja luud. Hirmus vaadata. Aga mina otsustasin papiga kinni katta.

Ema nägi ja hakkas röökima:

„Lollakas! Lollakas! Tule sealt ära!”

Ma ei teadnud, mida teha, aga viskasin papi alla. Natuke panin mööda. Ema tormas minu juurde, haaras käest. Karjub:

„Arvad, et koer pappi pealt ära ei rebi?! Ära puutu ja ära vaata!”

Tagasi me seda teed ei tulnud. Anna andeks, Tankist.

Polja