Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 75

Ema ja onu Sultan läksid baasi puude järele. Mul on üksinda hirm.

Jooksin läbi aedade baasi. Üksipäini. Snaiper tulistas raudteed. Kuulid langesid mu kõrvale. Ma tahtsin ema üles leida. Jooksin, hüüdsin teda. Nägin tapetuid, aga ema seal ei olnud ja ma ei läinud lähedale. Mingid tädid ja lapsed lebasid lumel. Ja üks oli halli pearätiga vanamemm.

Siis leidsin ema üles. Onu Sultan oli juba meie hoovi läinud. Ema otsis ikka veel puid. Me läksime baasi majakesse, seal olid vanad toolid. Siis hakkasid tankid tulistama. Ikka pahh-pahh-pahh! Mürsk lõhkes. Me kukkusime maha. Lööklaine! Meid puistati üle krohvi ja kividega. Aga mitte palju. Saime välja ja roomasime minema.

Ema selgitas, talle räägiti, et on sellised soojatundlikud miinid. Nad tulevad inimesele järele ja rebivad ta tükkideks. Ma roomasin mööda lund ja mõtlesin, et selline miin leiab mind kindlasti üles, hiilib mulle järele ja rebib siis tükkideks.

Lamasime kaua tee veeres. Lendasid mürsud, punased ja oranžid. Pärast õnnestus meil majade juurde joosta.

Me tõime puid!

Polja