Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 10

„Noh, üles leidsin su, lähme,” ütleb tema. Üllatus asendub rõõmuga. Ta tuli! Ta ikkagi tuli! Ning leidis mu üles – siit linnast, ja kõndis vastu – sellel tänaval, ja nüüd ta vaatab mind – hella hurjutusega, justkui olnuksin mina see, kes jättis tulemata ja tema see, kes ootas ja ootas ja ootas, kuni tuli ise, tuli mu juurde mööda juudi ehte- ning kalliskivipoodidega ääristatud tänavat, neis riietes, mida mäletan, mind käisest sakutama ja kaasa kutsuma.

„Cancun,” ütleb ta, „kahele 199 dollarit. Mäletad?” – „Ma tegin nalja …,” ütlen ma (rõõmsalt!). „Ma tean, söögid-joogid tasuta, 24h,” naerab ta. „Meie sinuga ei peaks ehk nõnda heasse kohta minema?” Naeran ka – T on alkohoolik, kes ei joo enam. Mina buliimik, kes ei söö üle ega oksenda.

T kaob ära. Ma ei tõsta silmi, et vaadata, mis tänavalõik, mis päikeselaik siin, kiiskaval kalliskiviteel, jääb mulle tema kohtamise võimalikkust tähistama. Kuid teadmine, et teda ta hallis riietuses, hallis nokamütsis võib kevadisel ajal, kui lumi juba sulab, näha selles kandis liikumas, asub minu sisse kindlusena. Tõelisuse kõrb junky’sid ei huvita!

Kuid samas. Teel panka – kiirustades, kähku-kähku inimeste vahelt ära soovides, ära sellelt tüütult tänavalt ja Midtown’ist! – mõistan korraga, et muud ei olegi. Kõik, mis on, on nüüd. See tänav – see jupike maad, millel kõnnin – 6. avenüü ja 46. tänav, 47. tänav, kiirustavad inimesed, uimased turistid, newyorklased ning mina, ja kõnnitee, ja päike kõrghoonete vahel ja kevad ja koht, kuhu minna. Pank. See on kõik, mis on. Ei ole mingeid imelisi hetki, huvitavaid kohtumisi ees – neid pole. Ning mul on valida, kas olla kohal või kaugeneda iseendast, T-st, tegelikkusest ja Temast; kas olla kohal, kus on kõik või mängulusti harrastada programmeerimata ala peal, seal, kus jalutab fantaasia, kuid asub ka fantasmimülgas.