Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 8

Võib küsida, kas tunnen ennast üksildasena? Ma tean, mis tähendab olla inimestega koos – inimeste hulgas – kohal olemata, ja ma tean, mis tähendab olla üksinda – kohal. Üksi ei pea teesklema. Ega teesklus olegi midagi pahelist, mille teeskleja salamisi valmis sepistab, ning oma rüü siis ilmarahva ette kaitseomadusi proovile panema toob. Ei, teesklus on midagi hoopis vähemat. Teesklus on kusagilt kätte haaratud ese, mis aitab libiseda – kergelt – inimeselt teisele, ilma et peaks nende pilke sissepoole laskma või ise vaatama. Üksi aga …

Eile nägin rongis ühte suhet, milles soovinuksin osaline olla. Mees oli vana, valge peaga, šarmantne. Poiss oli varateismeline, nutika pilguga ning ühe jalaga. Vana mees luges lehte ning ajas endale midagi peale. Poiss otsis mehe taskust salvrätiku, pühkis äti varruka puhtaks ning tõmbas ka oma tühja püksisääre üle. Muidugi teadsid nad, et neid vaadati: vanataadi pilk peatus tihti minu kõrval istuvate teismeliste tüdrukute peal, poisski vaatas nende poole – ulja, elumeheliku pilguga. Midagi sõltumatut, samas loomulikult siduvat, mängulist ja õrna oli nende vahel. Olen seda korra elus tundnud – oma vennaga. Nii et kui küsida, kas tunnen ennast üksildasena, pean vastama, et igas traditsioonilises mõttes – ei. Sest ma pole enam üksinda. Võngun kaasa millegi suuremaga ja … ainult siis, kui rütm sassi läheb, tunnen ennast mahajäetuna. Teismelised tüdrukud imetlesid taadi ja poisi suhet samuti. „Armas paar,” ütles üks teisele kohe, kui vana mees ja poiss rongist väljusid. „Vanaätt oli riukalik,” ütles teine vastu, „muudkui vaatas me poole.” – „Aga poiss oli nii nunnu,” ütles teine. Poiss ei olnud nunnu, vaid väga hot!, kui ta end kahe karguga, ainus jalg rulluisul, rongist välja tõukas – kahe teismelise tüdruku häbematu silmavaate all, ning küllap nägi, et teda vaatasin ka mina. Kui palju peab minult ära võetama, et hakkaksin elu hindama? Kas kahekümnest aastast piisab?

Ja ikkagi. Ma vajan tähelepanu. Oh issand, kuidas ma vajan tähelepanu, vajan sedavõrd, et kõnnin tänaval, äraseletatud nägu peas – selline, mida jäädaksegi vaatama ja mis jääb hiljem kummitama. Mehi muidugi. Igasuguseid – ükskõik keda. Aga eriti just selliseid, kes otsivad midagi ega näi seda leidvat. Tundlikke mehi. Eksleva pilguga. Neid, keda peaksin kaitsma, eksiteelt koju juhatama – just neile näitan valet valgust ma. Miks ma teen seda? Tule, anna käsi, lähme koos sinna, kust enam edasi ei saa.