Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 23

Huvitav, miks ma siin olen, mõtlen rongis. Seisame üsna lähestikku, sõidame Manhattani ülaossa, Harlemisse, kus pidi Kirtani sõnul olema vaimustav kirik-muuseum nimega The Cloisters.

Meie kokkusaamine oli viperusterohke – tema ootas mind ühel pool Keskparki, mina teisel pool – kui kumbki mõistis, et ootame teineteist vales kohas, vahetasime positsioone ning olime taas teine teises kohas. „Miks sa Eestist ära tulid?“ küsib Kirtan rongis, ta on teatrinäitleja ning mina olen nende trupi praktikant. Mul on küll üks vastus, mida kasutan säherdustes olukordades, kuid ma ei tea, kas see vastab enam tõele või on see eales tõele vastanud – on ehk ainult poos, olgugi et poos ei tohiks nõnda palju valu valmistada. „Seal on nii, et kõik on omavahel maganud, kes pole maganud – on armastanud, ja mõned (paljud tegelikult) on nii maganud kui armastanud ning mina ei suuda selles ühisnussimises osaleda.“ – „Siin on sama,“ ütleb Kirtan, ning mõistan korraga, miks me siin koos oleme, ning millele ma ise olen hakanud lähemale liikuma – vahemaa me vahel hakkab vähenema, vaatan teda juba üsna hoolega, ta palgeid, nahka – pole kahtlustki, et tema ihu kumab sama kutsuvalt kui T-l – sama piinavalt? – otsin veel ta kahtlemata kauneis, kuid võõrastes silmades T-d – ei leia – vaatan ta nahka ning tõmbun eemale. The Cloisters laotub üüratule maalahmakale. Vihma hakkab sadama, Kirtan avab varju, lähen tema varju alla, kõnnime asünkroonselt – väga ebamugav, kuid ma ei tee mitte midagi selleks, et sammu ühtlustada. Ebamugavus kasvab. Peaksin ehk midagi tegema, millestki märku andma? Ega ma ei teagi, kas ja mida ta ootab, või üritab ebamugavustundega omasoodu hakkama saada. Sisemine rahulolu hoiab mind tegutsemast – tunnen rõõmu sellest, et julgen talle mitte meeldida, et julgen teha mitte midagi selleks, et talle meeldima hakata.

Pärast, linnas, lähme sööma, tekib väga tugev soov üks drink tellida – Kirtan teeb seda – ning nüüd mõistan, miks ma tahan juua, ning miks juhtub see eriti just meesterahvaste seltskonnas – nii kuradima raske on jääda iseendaks, kui suur osa minus nõuab seda, et pean meeldima. Ma ei tee seda. Lahkun kaotajana, aga võitjana.