Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 18

Tulen linnast koju, sulgen ukse. Lähen magamistuppa, laskun põlvili ning avan suu, et palvet ütelda. Sõnad ei taha moodustuda ega üle huulte tulla – muutuvad kandiliseks, kõvaks klotsimoodi tükkideks, mis suus ringi liiguvad, kuid välja ei hääldu.

Mis mul arus, tõepoolest, olen ma ju seni vaid kõige viimasemas meeleheites Tema poole kraaksatanud. Hakkan uuesti sõnu ütlema ja tunnen end kui kehv näitleja. Ei juhtu imet, mitte midagi ei juhtu – ma ei veena ennast. Tekstikirja on ehk võimalik ilma sisemise usuta lugeda, olgugi et tuntakse end prostituudina, palvet aga – siin, kodus, üksinda, ilma meeleheiteta – ei ole lihtsalt võimalik ütelda.

Miski vägi aga hakkab end mu sees liigutama. Suunab mind hella käega justkui laevukest merevälja peal, tormi käest ära, justkui purje, mis hakkab laeva edasi viima. Keskendun neid sõnu uskuma ning tunnen, kuidas tuppa sigineb senikogematu intiimsustunne. Kiirelt lähenevad kaks traavlit – hirm nii võimsa lähedustunde ees, kuid hirmust veelgi kiiremini kappab rahunemine, kindlus, et kui selline intiimsus on võimalik üksinda toas, siis ei pea ma seda ehk nii palju enam mujalt otsima. Olgugi et tahaks tõrjuvana põgeneda, tunnen, et soovin sellest uuest mahepehmest tugevusest üha enam osa saada ning hakkan vajuma – avan suu ning tunnen end palvet öeldes intiimsusesse liuglemas.