Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 19

Sõltuvus on hakanud otsima tagaust, mille kaudu süsteemi naasta. Nätsu närimine, mis algas poolest lehest, jõudis paari päevaga mitme paki peale kuni leidsin end metroojaamast, seljaga inimeste poole, suu nätsu nii täis, et hambad ei ulatunud kinni minema. Seisin nagu paavian, inimeste poole seljaga, passion fruit’i-nimeline mass suus ringi käimas ning tundsin ennast kohutavalt alandatuna ja mahajäetuna. Nätsunarkomaan.

Olin, käsi kotis, juba uut pakki lahti harutamas, kui silmasin raudteerööbastel mingit pruuni tükki. Teab kust tuli mõte – kui see pruun tükk seal oleks minu Jumal ja ta näeks mind sellisena – sõgedana, kompulsiivsena – tema vaataks mind mitte hukkamõistvalt, vaid kaastundliku pilguga. Põhjus, miks Jumal, kes on tuttav usunditest, ei toimi, on väga lihtne – Jumalast, kes on hukkamõistev ja halastuseta, ei ole mitte mingit tolku mitte ühelegi inimesele, kes iseendaga võitleb, sest alati on hetki, mil jäädakse kaotajaks – areng pole kaunis kuldne tee kõrgustesse, vaid sammuke edasi – vahel – ning kaks tagasi – tihtipeale. Kui Jumal on kaastundlik, mõistev, halastav – lihtsalt tunnistav, siis selle halastuse helluses, mis inimese teadvuse ta enda toiminguile avab – mõistmise avaruses, tunnistamises, mitte kitsas hukkamõistus –, siis ollakse võimelised nägema, ning selle tagajärjel muutuma. See tunnistamise vägi, mitte minu tahtejõud, kuna nätsu maitse oli veel suus ning seda oli veel mitu pakki alles – pani mu kätt tõstma, nätsu suust võtma, kõike ära viskama. Sõltuvusil on meile palju õpetada.