Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 22

„Sa ei kujuta ette, mis siin toimub,“ kirjutab sõber Tallinnast. „Töötasud on poole väiksemad, raha pole enam mitte kellelgi ja tänavad on täiesti tühjad.“ Olen pannud end vestluses temaga positsiooni, millest on jäänud mulje, et siin, New Yorgis, Ameerikas on olukord justkui parem.

Aga pole. Suured firmad pankrotistuvad, inimesed on jäänud ilma oma säästudest, kaotatakse töökohti, jne. Nagu Eestiski, nagu Tallinnas. Sellest hoolimata keeldun kaasa halamast ning muutmast oma seisukohta, et misiganes nimega toda hetkel valitsevat majandusseisundit nimetada, on tegemist vaid ja ainult väga hea nähtusega. Inimesi ja firmasid, kes hetkel pankrotti lähevad, võib võrrelda krooniliste haigetega, kes on juba aastaid, aastakümneid vindunud, keda on kunstlikult elus hoitud voolikute otsas, millest voolab nende kurnatud ja hävinemisele alistunud süsteemi ikka veel kellegi teise kinnimakstud nestet. Nüüd aga – viimaks ometi – lõpetab keski-miski nende piinad, olgu pealegi sel koletisel nimeks langus. Tõelisel alusel seisev organisatsioon või inimene nii naljalt ei pankrotistu. Esmalt kaovad kaardilt priiskavad ning võlgu elavad – kõik need, kelleta on majanduslik ruum palju puhtam. Hakka või mõtlema, et majandus on ka justkui elus asi – nagu inimese keha, mis küll palju rooja ladustab, kuid üleliigse siiski välja heidab.