Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 11

Täna pole sõudepaati ega mere ning puhvaikade lõhna, täna on ahjuküttega õppeklass ning läbi nailonpulloveri pressiv higihais. Ebameeldiva häälega naine hakkab palvust juhatama, mõne sõna peal kisub hääl kimedaks.

Inimesed, kelle hinges on hardus, räägivad mahedama registriga. Nood aga, kes kasutavad usku oma väiksuse upitajana, räägivad alati vinguva ning õpetava häälega, ning on inimese poolt välja mõeldud vooruselipu, õigluselipu lehvitajad. Selle lipu värvid on hirm, viha ning vassimine; see lipp on pettumuse verest kõva ning tuul – alati vaba – ei lehvita seda, vaid laseb sel ainult kurvalt plagiseda. Vihast, hirmust ning valedele ehitunud kibedusest laperdava hingega inimesed kasutavad usku – millele nad ennast tegelikult avanud ei ole – oma pimedate veendumuste, isikliku plöga teiste peale sülgamiseks. Selline naine juhib täna me vabatahtlike palvuskoori, ning ma tean, et temasugune võib usu inimhingede eest veelgi sügavamale ära peita.

------

Mis juhtus? – Naised rongis šokeerisid mind. – Millega? – Küsisid, et kas ma ei näitle enam. – Mis sa vastasid? – Et kirjutan raamatu valmis, et siis näitlen jälle. – On sul selline plaan? – Ma ei tea. – Nii et valetasid? – Jaa. – Ja kuidas sa ennast seetõttu tunned? – Nagu oleksin oma tõest mööda vaadanud. – Miks sa valetasid? – Tahtsin tõestada, et olen näitleja, ja et kogu see näitlemiseasi polnud mu elus mitte faas, vaid päris asi – kutsumus, ning midagi tõelist ja kestvat. – Kas on? – Ma ei tea seda veel. – Aga kuidas sulle tundub? – Et ei olnud päris mööduv faas, ma tahan näidelda, kuid omaenda tingimustel, omaenda teed rajades, mitte sellelt kõrvale kaldudes – mida see tähendab, seda ma veel ei tea. – Nii et sa ei ole upset mitte sellepärast, et need naised sult seda küsisid, vaid sellepärast, mida sa neile vastasid? – Jaa. – Mida oleksid saanud teisiti teha? – Võtta hetk või paar mõtlemiseks aega, kuna see küsimus on minu jaoks ju väga laetud, ja vastata midagi sellist, mis on ühest küljest viisakas, teisest mitte vale. – Aga mida sina tegid? – Hüppasin kohe valega sisse ja hakkasin end pärast seda kohutavalt halvasti tundma. – Nii et see oli kaitsereaktsioon? – Jaa. See oli justkui tõestamine: ma olen näitleja! Kuigi oleks lihtsalt võinud öelda: ma ei tea. – Mida sa sellest õppisid? – Kui tuleb selline laetud küsimus, siis ei pea kohe vastusega ega kaitsetega hüppama hakkama, vaid tuleb võtta vastuseks aega. Ning lubada endal olla, nagu olen.