Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 12

Täna langesin altari ette põlvili. Mis mind pani seda tegema? Minu jaoks ei ole soov oma muusikale järgneda allumine oma ego ega ühiskonna nõudmistele, soovitustele ja soovidele, vaid päris minu oma tee. Ja kui raske on seda rada välja voolida, enamikul meist.

Lahkusin oma kodumaalt, sest minul polnud seda rada. Väga paljudel inimestel minu ümber oli – vähemalt nii mulle näis – oma kireobjekt – raha, muusika, teater, jne, kuid minul polnud. Teadsin, et liigun vales suunas; sellest aga, et olin hakanud sisemiselt surema, polnud ma veel võimeline aru saama. Alkohol ning kanged uimastid, mille abil ma buliimiat mõned aastad edukalt kontrolli all hoidsin, hakkasid väge kaotama – buliimia hakkas endisest võimsamalt naasema. Tuli leida midagi veelgi kangemat.

2000. aasta talvel, soojal maal, kaks nädalat alkoholita ning uimastiteta, kui mitte arvestada intensiivset episoodi mulle seni tundmatu junk’iga, mõtlesin läbi kõik elukutsed, justnimelt elukutsed, ning leidsin – allika põhjast – kiiskava asjakese, mis ütles endal nimekas olevat mu wildest dream. Mõte oli niivõrd ehmatav, metsik, ja tundus õige – tundsin tohutut energiasööstu – lõpuks ometi oli ka minul eesmärk.

Nüüd, 9 aastat hiljem, oskan oma soovi veidi paremini sõnastada – tahan seda, mis on Tema tee mu jaoks. Tahan seda, milleks loodud olen, mis on loomulik mu jaoks. Kui selleks pean oma tahtmistest loobuma, siis olgu: „Võta mu tahtmised. Tahan ainult seda, mis on Sinu tee mu jaoks.”

Mina olin tahtnud saada näitlejaks. Kuid saada saab ju ainult selleks, kes ei olda? Olin ma konstruktsioon mõtetest, ihadest, puudujääkidest, soovidest, mille näitlejaks saamine pidi rahuldama? On see konstruktsioon pärast viite aastat näitlemisõpinguid LA-s, NY-s, rollikesi siin ja seal, lagunemas?

Ja ometi.

Eesti filminaised, kellega metroos ootamatult kokku põrkasin, mainisid üht rolli. Roll viis une ära, soontest vere, molekulid hakkasid kiiresti kogunema selle naise peale, keda, tundus, olin määratud mängima. Nii tõeline tundus see määratus, nii väga tahtsin ma seda teha. Kuid tahtmine – sellise tugevusastmega – on ju piinarikas. Ning piinlemine pole Tema tee mu jaoks, seda tean kohe päris kindlasti, vaid vastupidi – piinadest vabanemine on see tee, nii et olen sunnitud oma tahtmised Talle loovutama. Ka selle riskiga, et see roll polegi ehk minu jaoks. „Näita teed, ma astun sellele ja mitte mujale.”

Piinav mõttesegu rolli saamisest või sellest ilma jäämisest oligi piisav, et panna mind altariesisele palveribale põlvitama. Ma ei oska sellel küll palvetada, kuid panen käed kokku ning andun: „Sinu tee, mitte minu tahe, sinu tee …” ja ka mõtlen seda. Tunnen, kuidas miski mõraneb mu sees, avausest hakkab pehmust sisse kallama. Jää sulab, jäikus laguneb. Vesi voolab ninasõõrmeist, silmaaukudest ja suustki – puhastava toimega. Häbi asendub pehmusega, alandus alandlikkusega. Andumisaktis – tolles viimaks ometi üksusest kõnelevas teos – tunnen olevat end Tema kaitsvas peos, üks kõigega.