Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 6

Pole kahtlustki enam, et kevad on lähedal. Talvepäikse ere paanika on pannud hallid kõnniteeplaadid kummaliselt kiirgama – valgust, mis kutsub lapsed pärast pikka talve tänavaile mängima, kuid minu mõtted on täna nende laste juures, kes istuvad haigla akendel ning näevad, kuidas talvest saab kevad, sellest muundumisest osa saamata.

„Mis sind siia toob?” küsib üks naine, teistest jutukam. „Sa näed normaalne välja.” Fuajees on hämar – ootame, et keegi tuleks võtmega.

Jõudsin New Yorki väga väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis, leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ning piiranguteta.” Ka kõige metsikumais kujutlusis ei osanud ma ette arvata, et kogu tõde – hetketegelikkus – leiab mu slummi vaimuhaigla fuajeest, kus väsinuna, halli kampsuniga, 7000 korda läbi kukkununa istun lillemaali ees, mille on joonistanud sotsiaaltöötaja.

„Mul on buliimia,” ütlen naisele ning hakkan aknast välja vaatama. Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi „üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerimatuma eluga ning üha isoleeritumana.

Kohe kogunevad siia vaimuhaigla ruumidesse põhjainimesed – alkohoolikud ja narkomaanid, mängurid ja võlgurid ja kõikvõimalikud teised sõltlased – junky’d ühesõnaga. Üks väga suur naine tuli juba. Inimene, kes ei suuda söömist lõpetada. Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt, külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all.

Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – ning mitte nii, et ühe korraga ja läinud ongi, vaid nii, et tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb ... ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ning aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast ning see ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema?

Ei, inimene pole lootuseta. Pole usuta ja pole armastuseta. Inimese kasv ei ole mulla alla. See osa minust, mis annab mulle aistingulisuse, paneb mu ka alatasa ülespoole sirutuma – usus, lootuses ja armastuses – võimsalt, paljutõotavalt, ükskõik kui tühjalt.

Olen nõus, et religioon võib olla oopium rahvale. Kuid usk ei saa seda olla. Usk on puhas. Kui inimeselt võtta ära kõik, millega ta vaigistab valu, millest ta mitte midagi teada ei taha; kui talle jäävad ainult valu, hirm ja üksindus ja põletav häbi ja söövitav süü ja mustad augud rinnus ja pinge peas, laiutav tühjus hinges ning varemed, siis nende varemete peal ei jää inimesel mitte midagi muud üle kui võbeleva tulukesena uskuda. Uskuda, et on olemas midagi võimsamat kui hävitustöö ta jalge all.

Minu usk on lootus, mida näen nois paranevais sõltlastes. „Kes tahab lugeda?” lehvitab paberiga toosama jutukas naine, koosoleku läbiviija. Tõstan käe – lugeda ma võin. Sõnapaari „kompulsiivne ülesööja” eel jään pidama. Parastavalt jõuan mõelda, et nüüd ei tohiks tol naisel, kes küsis „Mis sind siia tõi?” olla kahtlustki enam, et kuulun nende hulka. Olgugi et buliimikud ei kanna oma haigusrüüd seljas – mitte nii, kuis anoreksikud või ülesööjad, nemad kannavad haigust oma sees, kuid seda lootusetumana – mitte keegi ei näe, ega saa ka sekkuda. Naised ootavad. Musta riietatud naised – kahel pool. Vesi hakkab silmist voolama. „Kompulsiivne ülesööja,” loen. Jah, mina ka.

Kui oled sattunud allakäiguspiraali peale, on parem põhjas ära käia, olen kuulnud öeldavat. Küllap sellepärast, et alles siis, kui jalad puudutavad maad, saab hakata valima.