Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 14

Ühel hommikul, pärast Jumala teenimist, mida mina eelistan nimetada taeva avamiseks päevale ja südamele, ilmus meie sekka mees, kel oli kõrv verine. Igasugu lambukesi leiab tee kirikusse, kuid tema oli kohe eriline – võidunud ja süüdlasliku olemisega.

Siis aga tuli tema kord kõneleda. Meie palvusrühma teine meesterahvas – pereisa mitme lapsega – tõmbus uustulnukast kohe eemale. Mehelt saime teada, et ta on kompulsiivne ülesööja ning kasiinosõltlane. Et tal on unistuste sõbratar, keda ta aga endast eemale peksab. „Ma tean, et mul on kõrv verine,” ütles ta, „olen terve öö üleval olnud ning tulen sealt,“ lisas ta, viidates kasiinodele. Pereisa põgenes ta kõrvalt naiste vahele vältimaks füüsilist kokkupuudet. Ka mina tunnen hirmu ning vastikust, justkui võiks ta mind oma hädadega nakatada. Kuid muud kohta tal elavate hulgas pole, kui teda siiagi ei oodata.

Usk on tegevus, usk ei ole staatika. Usk on võime vabaneda hirmude võimu alt. Kartmatus ilma usuta on näilik enesekindlus. Tõeliselt kartmatu saab olla ainult uskudes. Tõeliselt kartmatu ei karda pisikuid, vaid julgeb vaadata pisikute alla. Julgeb näha seda hirmu, mida pisikutehirm peaks varjama.

Neil päevil, mil tunnen ennast tühjana, on palvemaja veelgi kõledam. Neil päevil, mil tunnen hirmu – hirmu selle ees, kui palju suudavad inimesed, kohad ja asjad mind mõjutada – mõjutada nii, et muidu nii kindlale pinnale toetujast muutun küünlaleegistki võbelevamaks, või justkui veeks, mida keegi käega liigutab, sellisena – iseenda reaktsioone peljates, omaenda keset umbusaldades – ei ole muud paika minu jaoks kui see maja siin – olgugi et tühi, olgugi et jumalata. Ainult siin tunnen ennast kaitstuna omaenda tõlgenduste eest. Nii kaua, kuni sellel nagiseval pingil istun, tean, et minuga ei saa siin juhtuda ei halba ega head – maailm ei küündi siia minult mu kurbust, raevu, elevust ja rõõmu välja pressima.

Küsimus ei olegi tegelikult selles, mida mina söön või jätan söömata, vaid selles, millel lasen toituda iseendast. Mis on need mõtted, need tundmused, sündmused, inimesed, kohad, millel lasen oma meelerahu kallal järada?

Nick Cave on öelnud, et heroiini tarvitav inimene ei muutu – ta on iga päev samasugune. Heroiin teeb valikud väga lihtsaks. Ärgates on halb olla – hangid ained – hea olla, lähed magama. Ärgates on halb olla … Kogu elu kohandub sõltuvusele.

Buliimiaga on sama. Ärkad üles – halb olla, hangid toidu, oksendad, hangid toidu, oksendad … – jääd magama, ärkad üles – halb olla, hangid toidu … Seni kuni tsükkel kestab, pole muud muret, kui et kust saada aineid. Kuid nüüd, ainetest puhtana, pean õppima eluga toime tulema, ja mitte minu, vaid elu tingimustel. Ja seda on sageli väga – ma ei ütle et raske, sest tahan elada, kuid ütlen – ülimalt harjumatu teha. Tuleb õppida oma mõtteid valima, ainult nii on võimalik diilida korraga nii väliskui siseilmaga, kuid kuidas, oh kuidas ei tahaks seda täna teha! Tahaks järgi anda, lohiseda, kuid pole enam saladus mu jaoks, kuhu lohiseksin – nii kordan: tahan elada.

------

Tere. – Tere. – Kas sa oled siin? – Jaa. – Oled sa olemas? – Jaa. – Mul on nii imelik olla. – Ma tean. – Miks? – Mis sa ise arvad? – Kurb olen. – See on loomulik. – Miks? – Sest nüüd sa näed oma elu sellisena, nagu see on. – Miks see mind kurvaks teeb? – Sest sa oled nii kaua näljas olnud.