Читать книгу Valik - Aigi Vahing - Страница 16

Taipamine käis minust läbi LA-s, kui nägin näidendit, mis oli niivõrd selge ja lihtne, et autori ja näitlejatööde jäägitu kohalolu pani mind mõistma – ma ei hakka mitte kunagi nii hoolivalt, nii jäägitult mängima – ei mängima ega kirjutama –, kui ma ei lahenda ära seda probleemi, mida nimetasin tol korral veel toitumishäireks.

Pool, kui mitte enam minust, oli alatasa mujal, ma ei olnud kohal ning sellisena näideldes tundsin ennast – leebemat sõna leidmata – hoorana. Mõnda aega toimis näitlemine vahendina, mis lahutas mu söögimaailmast ning hoidis – selles teises ilmas – kohal. Need õhtud ja hommikud aga, mil läksin näitlema pärast seda, kui olin end korduva õgimise ning oksendamisega oma kehast, ainsast kohast, milles on võimalik füüsiliselt kohal olla, välja peksnud, muutusid piinavaiks. Tunne, et petan iseennast ja teisi, hakkas muutuma valusamaks kui pilguheit enda sisse, et näha, mida ma nii toore jõuga hävitan. Mida ma endas ei aktsepteeri, mis paneb mind ennast maamunalt pühkima? „Oleme haiged inimesed – paranemas – mitte halvad inimesed, kellest saavad head. Me ei ürita teistest paremaks saada, vaid terveneda,” ütlevad taastuvad sõltlased.

Ei, keegi meist ei ürita enam perfektseks saada. Valmidus on võti. Valmidus paraneda. Täiuseihast? Perfektsionism on alandlikkuse vastand. „King baby, imik-kuningas” – kuulsin täna sõltlaste kohta öeldavat. Kui sõltlane on nõudlik, riiakas ja arg, kinnijooksnud egotsentriline imik-kunigas, siis paranev sõltlane on avatud küpsuse teenija – julge, alandlik ja tugev.

Metroos push’ib tüüp kollaseid M&M–i pakikesi otse minu nina all. Olgugi et hoian silmi poolsuletuina, tahaks talle jalaga perse virutada. Ma olen junky. Jah, mina olengi junky. See kõige hullem, mida iga lapsevanem võib oma lapsest karta. Ema, kas sa tead, et olen sõltlane? Et olen seda olnud, terve eluea? Ma tahaks selle tüübi läbi rongipõhja taguda.

Kolm aastat tagasi LA-s. „Sa ütled, et sa pole sprirituaalne?” – „Ei ole jah.” – „Aga mida sa seal ookeani ees siis alati teed, kui hakkame ära minema?” – „Ei midagi, räägin temaga, ütlen head aega.” – „See ongi spirituaalne,” ütleb Dan. Blöäh, mõtlen mina, kutt on Oklahomast, sisemaalt, tema ju ei tea, et meil, mereäärsetel, on suurte vetega hoopis omaette suhe. Mitte kunagi ei lähe ma ühegi mere äärde talle tere ütlemata ega lahku hüvastijätuta. „Meri kõik annab ja võtab ka!” – nii laulab rannaküla rahvas, ja põhjusega. Vaikne ookean aga hämmastas mind oma sõnumiga: „Vaata mind ja tunneta – nii suur ja lai, kui mina olen – nii põhjatu ja piirideta, sama mõõtmatu on hoomamatu tühjus sinu sees, see tühjus, mida sina muudkui täidad – täidad pimesi ja tulemuseta.”

„Vaikne ookean on haav, mis jäi Maale maha, kui Kuu ära läks,” loen mõned aastad hiljem New Yorgi Loodusloo muuseumist Darwini omaaegsest oletusest. Millest mina eraldunud olen, mis on minust lahkunud? Palun lase mul end mäletada.