Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 22

I OSA
HELGE IRIA JA SÜNGE ALLILM
TEINE LAUL
JUMALATE KANGELASTEOD
TAEVASED SEPAD

Оглавление

Otse päikese all laius taeva valitseja Svarogi ja tema poja Radegasti sepikoda. See oli nii suur, et päevaga ei jõudnud läbi sõita. Kaksteist sepaselli aitasid jumalatel vasarat ja pihte tõsta. Inimesed siis veel rauda ei tundnud. Kui kellelgi oli vaja sepistada ader, hobuseraud või isegi nõel, mindi taevaste seppade jutule.

Aga siis ilmus maa peale kolmepealine lohe Tassan, õelate Velesi ja Volota sigitis. Inimesed hukkusid tema tulises hinguses nagu rohi kariloomade sõrgade all.

Jooksid siis inimesed Svarogi ja Radegasti juurde, et nende sepikojas varju leida. Vaevalt olid jumalad jõudnud inimesed sisse lasta ja nende järel raudukse riivi panna, kui kaikus Tassani möire:

„Hei, sepad, andke mu saak tagasi!“

„Aga sina laku ukse sisse auk. Me paneme inimesed sulle keele peale,“ vastas Radegast.

Kuni koletis rauduksi lakkus, ajasid jumalad pihid kuumaks. Ja kui Tassan oma keele auku pistis, pigistasid nad selle hõõguvate pihtide vahele.

„Ärge lööge mind maha!“ ulgus lohe. „Keegi kogu maailmas ei ole meist tugevam. Jagame selle omavahel võrdselt.“

„Olgu peale,“ ütles Svarog. „Aga enne tõmbame piiri, et pärast vaidlusi ei tekiks.“

Isa ja poeg sepistasid kolmesajapuudase adra, rakendasid Tassani selle ette ja hakkasid Kiievist peale kündma kahe ja veerandi sülla sügavust vagu. Tõmmanud vao Musta mereni, tegid jumalad ettepaneku:

„Maa jagasime ära, aga nüüd jagame ka vee.“

Ajasid siis Tassani Musta merre ja sinna ta uputasidki.

Svarogi ja Radegasti vagu on nüüdki veel siin-seal näha: seisab seal kahe sülla kõrgusena. Ümberringi künnavad inimesed maad, aga seda vagu lahti ei künna, jätavad mälestuseks oma taevastest kaitsjatest.

Slaavi mütoloogia

Подняться наверх