Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 30

Kõrgel, veel kõrgemal kui taevas, mille kohale on sirutanud oma võimsad oksad ilmapuu, laius jumalate eluase – helge Iria. Svarogi ja Lada palee seisis otse keset imepärast saart, kus valitses igavene suvi.

Kui Svarog lõpetas Iria ülesehitamise, tegi ta nii, et sinna võisid pääseda ainult surnud inimeste hinged ja rändlinnud. Svarog püstitas saare ümber kõrged mäed. Sinna viis üksainus kitsuke rada. See kulges läbi kindlalt suletud värava, mille ees mühises ja pulbitses hirmsa jõuga veekeeris.

Iga päev, tänu Prija, Spožina ja Ovseni hoolitsusele, küpsesid Iria aias võluõunad, tänu millele säilitasid jumalad oma nooruse ja ilu.

Ükskord aga lakkasid puud aias miskipärast vilju kandmast. Need kuivasid üksteise järel ja hukkusid, kuni oli alles jäänud vaid üks õunapuu. Nüüd enam vilju kõigile ei jätkunud ja jumalad, isegi need, kes elasid sünges Allilmas, hakkasid tasapisi vananema.

Siis aga lendas ei tea kust kohale hirmsat kuumust kiirgav lind, haaras viimase õuna ja kandis selle kaugele läände, hiiglaste maale.

Svarog ei suutnud enam nagu varem sepistada taevavõlvile raudvitsu. Iria aluspind lõi kõikuma, nõrkesid ilmapuu oksad. Ööd muutusid päevast valgemateks. Dennitsa ja Vetsera jooksid jalad rakku, otsides maa peale kukkunud taevatähti. Siis otsustasid Svarogi vanimad pojad Perun ja Ladon minna noorendavaid õunu otsima.

Perun istus hobuse selga ja ratsutas päikeseloojangu poole. Teelahkmel nägi ta suurt kivi, millesse olid raiutud järgmised sõnad:

„See, kes sõidab paremale, kaotab oma hobuse, aga pääseb ise. Kes sõidab vasakule, saab hukka, kuid päästab hobuse. Kes aga sõidab otse, leiab endale naise.“

Mõelnud veidi järele, ratsutas Perun otse. Mõne aja pärast hakkas paistma kuldse katusega palee. Perunile tuli vastu kaunis neiu, peas kivikroon. Ta käskis oma teenritel külalise sadulast maha tõsta ja kanda paleesse, et teda rammusa õhtusöögiga toita.

Perun aga ei teadnud, et see oli Nija ja Svetovidi tütar Klimba, öiste hirmude ja kohutavate ettekuulutuste jumalanna. Perun oli vaevalt jõudnud pehmele asemele heita, kui Klimba pööras ta ümber ja Perun lendas sügavasse auku.

Samal ajal jumalad üha vananesid. Ladon läks vennale järele. Temaga juhtus sama, mis Peruniga. Kui Ladon augu põhja kukkus, kuulis ta kellegi häält:

„Kes lendab?“

„Ladon. Aga kes istub all?“

„Perun.“

Mõni aeg pärast vendade ärasõitu läks Radegast Svarogi juurde, kui too arutas teiste jumalatega, mida edasi teha, ja ütles:

„Isa, ma tahan minna vendi otsima.“

Svarog käskis Horsil ja Gennilil tuua Päikese tallist kõige väledama ratsu. Morana aga peatas taeva valitseja käskiva käeviipega.

„Sel ööl,“ rääkis jumalanna, „kui ma keetsin erinevaid rohtusid, ilmus minu juurde Kigala ja teatas, et tahab oma õele kätte maksta, kuna see on röövinud Peruni ja Ladoni. Pärast seda andis Kigala mulle edasi Svetovidi enda tahte. Ainult minu abikaasa Radegast suudab noorendavad õunad tagasi tuua.“

„Õde, aga mis saab Perunist ja Ladonist?“ torisesid Letnitsa ja Dzidzelija. „Kas Svetovid siis tõesti ei soovi nende vabastamist?“

Lada vangutas kurvalt pead.

„Ma olen juba kaotanud oma kaks poega, aga nüüd kaotan kohe ka kolmanda.“

„Me peame kõik alluma Svetovidi tahtele, vaid tema üksi teab tulevikku,“ ütles Morana.

Kohe puhkes jumalate nõupidamisel hirmus kära. Igaüks tahtis öelda, kuidas peab Kigala sõnu tõlgendama. Isegi Siva ja Sive upitasid end oma kõrgel mäel seisva eluaseme akendest välja, kuulates pealt vaidlusi taeva valitseja palees. Tasus aga Svarogil virutada vastu raudtrooni oma hirmsa vasaraga, kui jumalate nõupidamisel jäid kõik vakka.

„Ütle mulle, tütar,“ küsis taeva valitseja Moranalt, „kuidas suudab Radegast vabastada Peruni ja Ladoni ning tuua tagasi noorendavad õunad?“

„Seda saab teha ainult erilise hobuse abiga.“

Radegast, kes paistis silma kiindumusega võluratsude vastu, tõusis kannatamatult oma kohalt.

„Kust ma selle siis peaksin leidma?“

„Ühest koopast keset mägesid, mis ümbritsevad Iriat, mu armastatud abikaasa,“ vastas Morana. „Ma viin sind kohe sinna.“

Kui Radegast oli avanud kaljule kinnitatud raudplaadi, kihutas sealt välja hobune ja kargas kohe esijalgadega tema õlgadele. Radegast isegi ei vääratanud. Ta taltsutas hobuse otsemaid võlupäitsetega.

Aega viitmata asus ratsanikust jumal teele. Jõudnud kivini, millesse olid sõnad raiutud, mõtles ta järele ja pöördus vasakule.

Õhtuks jõudis Radegast suure metsani, mille keskel kõrgus lumivalge palee. Nende paikade perenaine, jumalanna Svoba, sihvakas ja kaunis naine, silmad rohelised nagu puhkenud lehed, võttis teelise sõbralikult vastu. Ta käskis oma teenreil Radegasti hästi sööta ja joota ja lisaks kinkis talle veel imepäraselt valmistatud hõbekiivri, millel oli kujutatud laiali sirutatud tiibadega jahilind.

Kuulnud, kuhu Radegast teel on, hüüdis Svoba:

„Sa vajad hiidnaist Sineglazkat! (vn k Sinisilm).“

„Sa siis tead, kuidas ma jõuan hiiglaste maale?“ rõõmustas Radegast.

Svoba raputas pead ja lausus:

„Ei, need maad asuvad minu paleest liiga kaugel. Võib-olla minu õde Skatija näitab sulle teed.“

Seejärel käskis ta teenritel anda Radegastile kõige kiirema hobuse.

Ei jõudnud Radegast veel ringi vaadatagi, kui jõudis teise palee juurde, mis oli esimesest kõrgem ja suurem. Skatija (sama rohesilmne nagu Svoba) osutus niisama külalislahkeks. Temalt sai Radegast kingituseks metsiku musta härja peaga kilbi ja sõjakirve. Kahjuks ei teadnud ka Skatija, kuidas Sineglazkat leida. Tuli siis Radegastil suunduda kolmanda õe Tua juurde, kes elas otse maailma äärel.

Põlluharimise ja kalapüügi jumalanna Tua palee seisis põllu ja mereranna vahel. Selle tornid näisid kõrgematena kui kõige iidsemad puud, seinad aga suursugusemad kui hallid merelained. Tua rääkis Radegastile, kuidas noorendavaid õunu kätte saada.

„Sineglazka elab saarel, mida ümbritseb kindlusemüür. See müür on nii lai, et sellel saavad vabalt sõita kaks ratsanikku. Väravat kaitsevad kolmkümmend sõdalast. Sisse pääsemiseks tuleb sul hüpata hobusega üle müüri. Selle taga näed aeda, kus kasvavad noorendavate õuntega puud. Sineglazka magab ja ei märka midagi. Ainult vaata, et sa tema juurde paleesse ei lähe.“

Tua käskis teenritel tuua oma hobuse. Selle rauad olid hõbedast, aga sadulal olid kujutatud lilled, nõud puuviljadega, rattad ja kalad – kõik see, mida annavad maaharimine ja kalapüük.

Jumalanna hobune kandis Radegasti tuulest kiiremini üle rabade ja soode. Kui aga ratsanikule jäid ette laiad jõed ja suured järved, pühkis Tua ratsu need oma tohutu sabaga laiali.

Pimedal keskööl jõudis Radegast kindlusemüüri juurde, mille taga elas Sineglazka. Norsates kõuehäälselt, magasid värava ees kolmkümmend sõdalast. Surudes jalad vastu hobuse külgi, lõi Radegast teda piitsaga. Ratsu kargas ühe hooga müürist üle.

Nii nagu Tua oli ennustanud, sattus ratsanikust jumal lopsakasse aeda. Korjanud noorendavaid õunu, tahtis ta juba tagasi pöörduda, kuid siis haaras teda vastupandamatu soov ükskõik mis hinna eest näha saare valitsejannat.

Astudes paleesse, Radegast peatus: otse tema ees lamasid kaksteist imekaunist neidu. Kuus paremal ja kuus vasakul pool. Aga keskel, olles valla päästnud kuldselt säravad juuksed, magas kohinal nagu jõekärestik Sineglazka. Neidude kohal rippus puur, milles tukkus, pea norus, tulilind.

Radegast tahtis juba puuri avada, kuid mõtles õigel ajal ümber. Siis heitis ta veel kord pilgu Sineglazkale ja … ei suutnud end talitseda: kummardus hiidnaise kohale, suudles teda põsele ja läks tagasi aeda.

Kui Radegast hobuse selga istus, hakkas see äkki inimese kombel rääkima:

„Sa ei võtnud minu käskijanna nõuannet kuulda ja nüüd ei suuda ma enam üle müüri hüpata.“

Radegast sai hirmus vihaseks.

„Mida sa räägid, va heinakott? Kui me siia jääme, võetakse meil mõlemal pea maha!“

Hobune võttis kogu jõu kokku ja hüppas üle müüri, kuid puudutas seda ühe rauaga. Otsekohe hakkasid müüril helisema salajased pillikeeled ja puuris pistis hirmsasti kisama ehmunud tulilind.

Sineglazka ärkas ja nägi, et aias on noorendavaid õunu puudu. Äratanud kaksteist neidu, sööstis ta varast taga ajama.

Samal ajal leidis Radegast Tua paleeni jõudes sealt eest oma juba saduldatud ratsu.

Teetolm ei jõudnud veel alla langeda, kui Tua palee juurde jõudis Sineglazka koos oma neidudega.

„Ütle, kas sinu paleest ei jooksnud mööda metselajas,“ küsis hiidnaine.

„Ei,“ vastas Tua.

„Siis võib-olla ehk ratsutas kaunis noormees kiirel hobusel?“

„Ma ei näinud kedagi, proua,“ põikles Tua edasi. „Aga kuni sa puhkad, valmistavad mu teenrid sulle äsja merest püütud kala.“

Söönud kiirustamata õhtust, puhkasid Sineglazka ja tema neiud ning läksid siis uuesti Radegasti taga ajama. Too aga oli juba jõudnud Skatija palee juurde ratsutada.

Sisenenud paleesse, hakkas Sineglazka jälle pärima jumalast ratsaniku kohta. Skatija vastas, et ei ole kedagi näinud, ning pakkus külalistele maitsta härjaliha ja veini.

Lõpuks jõudis Radegast Svoba paleeni. Seal kordus sama lugu nagu keskmise jumalannast õe juures. Seekord ootasid hiidnaist ja tema kaaskonda sütel küpsetatud hirv ja pool tosinat metsist.

Nüüd ei saanud Sineglazkat enam keegi peatada.

Ringi pöördudes nägi Radegast, et hiidnaine on talle järele jõudmas.

„Pea kinni, varas!“ karjus Sineglazka hirmuäratavalt. „Anna tagasi, mis oled varastanud!“

„Mis siis ikka, sõidame kolme hobusehüppe võrra laiali ja katsume seejärel jõudu,“ tegi Radegast vastuseks ettepaneku.

Sineglazka oli nõus. Nad eemaldusid, võtsid kätte sõjanuia, ning kihutasid teineteisele vastu. Juba esimesest löögist paindusid sõjanuiad kõveraks. Seejärel haarasid Radegast ja Sineglazka odad ja läksid uuesti vastamisi. Odad lendasid aga pilbasteks.

Tulnud hobuste seljast maha, otsustasid nad asuda käsitsivõitlusse. Radegast ja Sineglazka võitlesid varahommikust hilisõhtuni. Äkki väänas Radegast jala ja kukkus maha. Sineglazka surus põlve tema rinnale ja tõmbas noa välja.

„Mis kasu on sul minu surmast?“ kähises Radegast.

Hiidnaine vaatas vigastatud vaenlast ja nägi, kui ilus too oli. Tema süda võpatas.

Ei jõudnud öö jumalanna Nontsena veel oma tumesinises rüüs taevavõlvile astudagi, kui Radegast ja Sineglazka ärkasid teineteise embuses …

Veel mitu päeva ja ööd veetsid ratsanikust jumal ja hiidnaine pidutsedes ja lõbutsedes. Lõpuks ütles Sineglazka:

„Ma lähen kolmeks aastaks oma valdustesse. Sina aga sõida Svarogi juurde helgesse Iriasse. Vaata ainult, et sa teelt kuhugi kõrvale ei pööra.“

Kohe, kui Radegast oli jõudnud kirjadega kivi juurde, jäi ta mõttesse: „Ei ole hea, kui ma üksinda tagasi jõuan, kui minu vennad on ikka Klimba juures vangis.“

Ratsutanud kuldkatusega palee juurde, hüppas Radegast hobuse seljast maha ja lõi jalaga värava pihta. Talle jooksis vastu kivikrooniga nõid:

„Oh, Svarogi ja Lada poeg! Ootan sind juba ammu.“

Võtnud külalise käekõrvale, viis nõid ta ruumi, kus oli juba kaetud rikkalik pidulaud.

Söötes Radegasti, ütles ta magusal häälel:

„Nüüd viin su magamiskambrisse.“

Kuid Klimba jõudis vaevalt asemele läheneda, kui Radegast tõukas teda, ase pöördus ümber ja Klimba lendas hirmsa karjatuse saatel alla auku.

Seejärel tõmbas Radegast oma vennad sealt välja. Nende näod olid jõudnud mustaks tõmbuda, õlgadel aga oli juba muld. Radegast pesi Peruni ja Ladoni puhtaks ning nad said jälle endisteks.

Kui vennad jõudsid maailma äärele mereranda, kust algas taevatee, otsustasid nad vähekeseks peatuda ja puhata. Radegast heitis rohule ja vajus sügavasse unne.

Kogu selle aja oli Morana katlas keevat võlurohtu segades jälginud kustumatu armukadedusega oma mehe armuseiklusi.

Morana sisendas vendadele kadedust Radegasti vastu. Perun ja Ladon said pahaseks, et nad pöörduvad Iriasse tagasi tühjade kätega. Mõelnud veidi järele, võtsid nad noorendavad õunad ja võluhobu ning ratsutasid edasi.

Üles ärganud Radegast nägi, et oli jäänud üksi, aga ümberringi möllab hirmus torm. Siis kostis tema kõrvu kellegi hale kisa. Jõudnud vana tamme juurteni, nägi ta pesast kukkunud linnupoegi. Radegast kattis need oma keebiga, ise aga läks puuvõra alla peitu.

Lõpuks torm vaibus ja tamme juurde lendas tohutu lind. Saanud teada, mis oli juhtunud, pöördus ta Radegasti poole:

„Ütle mulle, Svarogi poeg, mida sa vajad? Kulda või kalliskive?“

Radegast raputas pead.

„Kanna mind oma tiibadel isa juurde helgesse Iriasse.“

„Kõrgel on jumalate elupaik. Ilma varudeta ei suuda ma sinna lennata,“ vastas lind.

Siis läks Radegast mererannale, laskis hanesid ja luiki ning pani need kahte korvi. Ühe pani linnu vasakule, teise paremale õlale, aga ise istus turjale.

Lind tõusis taevasse ja Radegast hakkas teda toitma.

Kui nad hakkasid Iriani jõudma, pööras lind pead uue lihatüki järele. Radegast nägi, et oli toitnud linnule kogu liha, kuid ei kohkunud. Lõikas oma kummaltki jalalt tüki, andis need linnule neelata.

Nii viiski lind ta Iriasse.

„Sa toitsid mind hästi kogu tee, aga viimased kaks tükki olid kõige magusamad,“ lausus ta.

Radegast näitas linnule oma haavu ja see, oksendades lihatükid välja, käskis need oma kohale tagasi panna. Kohe, kui Radegast oli seda teinud, kasvas liha imekombel luude peale tagasi.

Riietunud hulkuriräbalatesse, hiilis Radegast isa ruumi ja nägi vendi, keda jumalad ülistasid. Olid nad ju tänu Perunile ja Ladonile saanud uuesti tagasi nooruse ja ilu.

Siis laskus Radegast sügavale koopasse ja istus seal koos kääbustega pidu pidama.

Sel ajal sünnitas Sineglazka hiiglaste maal kaks poega. Mõne päevaga sirgusid nad suureks ja said täiskasvanud meesteks.

Lõpuks, kutsunud kokku neiud ja sõjamehed, suundusid nad koos emaga Iriasse.

Peagi piiras hiiglaste vägi jumalate elupaiga ümber ja hakkas ähvardama, et Svarog tapetakse ja tema naine Lada vangistatakse.

Siis saatis Svarog välja Peruni. Nähes valgel hobusel ratsanikku, küsisid noored hiiglased oma emalt:

„Kes see meie juurde sõidab?“

„Teie onu.“

„Ja mida me peaksime temaga tegema?“

Sineglazka muigas.

„Kostitage teda nagu kord ja kohus.“

Perun ei jõudnud veel kohalegi jõuda, kui hiiglased ta kinni võtsid ja hakkasid nüpeldama seljast allapoole. Sõjamehest jumal jõudis vaevu jalga lasta.

Sama kordus Ladoniga.

Siis tunnistasid vennad Svarogile, et olid jätnud Radegasti mereranda, sest ei tahtnud temaga oma au ja kuulsust jagada. Ainult Morana ei kergitanud kulmugi, reetmata millegagi oma salajast kahjurõõmu. Oli tal ju õnnestunud anda truudusetule abikaasale õppetund!

Äkki võppus maa paljude väikeste jalgade müdinast ja hiiglased nägid, et neile läheneb kääbuste vägi, eesotsas mingi hulkuriga.

„Kes see on?“ küsisid hiiglased oma emalt.

Sineglazka rõõmustas ja hüüdis:

„See on teie isa!“