Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 29

Kaugel põhjas laius sünge Allilm. Kõrgel Mustal mäel seisis Velesi ja Nija eluase. Selle värava riivideks olid inimjalg ja -käed, lukuks hambuline lõualuu. Tara oli ehitatud kontidest, mille otsa olid torgatud leegitsevate silmakoobastega pealuud.

Igal ööl, olles võtnud hirmsa hundi kuju, läks jumal Veles jahile. Ükskord, joostes üle helge Päikese tee, röövis ta Horsi ja tegi temast Allilmas oma ülemtallimehe.

Mõne aja pärast sündis Nijal Merot – teravate loomakõrvadega poisike. Ta oli tumm, kuid vaikse loomuga ega sarnanenud üldse oma venna ja õega – Zelu ja Dirtsejaga.

Merotile meeldis tõusta mööda nähtamatut redelit taevasse, kaasas gusli, ning hulkuda tähtkujude vahel kuldse kuuna ja mängida magusaid laulukesi. Meroti muusika oli nii hea, et kui Velesi poeg istus kuuvalguse alla, kogunes tema ümber arvukalt loomi ja linde – kotkaid, lõvisid, koeri, pantreid ja hirvi. Isegi ratsanikest jumalad ja kangelased, kes olid võitnud koletisi, jäid tema ette sõnatus lummuses seisma.

Seejärel läks Merot isa ülemtallimehe juurde, et kuulda temalt lugusid tarkadest kaitsehaldjatest, võimsatest hiiglastest Vertodubist ja Vertogorist ning imekaunist jumalannast Dennitsast. Kui Merot sai kaheteistkümneseks, ütles ülemtallimees (või oli see jumal Hors ise) talle:

„Varsti sünnib sinu emal tütar Porvata – hirmus nõid. Ta neelab Allilmas alla kõik jumalad ja teenrid. Mine oma isa juurde ja palu temalt parim hobune ning ratsuta siis võimalikult kiiresti taevasse!“

Kartlikult läks Merot saali, kus istus tema hirmuäratav isa. Olles mähkinud end karu- ja maonahkadesse, segas Veles pika kepiga enda ees surnute luid, mille vahel tatsasid tähtsalt jalalt jalale sammudes künnivaresed – ettekuulutajad linnud. Nad astusid väga ettevaatlikult, et mitte tallata surnuks ümber Velesi roomavaid sipelgaid ja musti kääbuseid.

„Isa, ma tahan, et sa annaksid mulle kõige parema hobuse!“ ütles Merot.

Tõstes pilgu pojale, virutas Veles oma valitsuskepi käest minema. See kukkus hirmsa mürinaga põrandale. Künnivaresed tõusid käratsedes lendu, sipelgad ja mustad kääbused aga jooksid mööda nurki laiali.

„Lõpuks hakkasid sa rääkima!“ hüüatas Allilma valitseja ning käskis rõõmuga teenritel täita poja palve, isegi küsimata, kuhu too kavatseb teele asuda.

Sõitnud läbi pika tee, kohtas Merot teelahkmel kolme õdedest vanamoori. Need olid kaitsehaldjad Dolja, Nedolja ja Sudba, kellele meeldis aeg-ajalt istuda kusagil oma õmblustööga, et teekäijaid proovile panna.

„Austatud naised, kas ei leidu teil kohta vaesele rändurile?“ küsis Merot. Vanamoorid vaid raputasid pead.

„Kahjuks ei ole meil enam kaua jäänud elada. Kui oleme murdnud oma viimase nõela, tuleb surm meile järele.“

Nii tuli Merotil edasi sõita. Siis, kui eespool paistis tammesalu, nägi ta hiiglast Vertodubi, kes hirmsa raginaga kiskus maast saja-aastaseid puid.

„Jessa poeg,“ hüüdis Merot, „luba mind enda juurde elama!“

Vertodub peatus, äigas laubalt maha higinired ja ütles:

„Mul oleks muidugi hea meel sind enda juurde lasta, kuid kas näed neid tammesid? Kohe, kui neist viimase välja kisun, suren.“

Kannustades hobust, ratsutas Merot edasi. Juba maailma äärel, seal, kus maa ja taevas kokku puutuvad, nägi Merot hiiglast Vertogori, kes tohutu vasaraga mägesid purustas. Tõusnud jalustes püsti, hüüdis Merot kõigest väest:

„Vertodubi vend! Ära keeldu teelisele külalislahkust osutamast!“

Vertogor osutas vasaraga kõrge mäe suunas ja ütles:

„Jagaksin meelsasti sinuga oma peavarju ja toitu, aga kohe, kui purustan viimase mäe, jõuab kätte minu lõpp.“

Alles kolmanda päeva õhtuks õnnestus Merotil taevani jõuda. Seal, keset sinist põldu seisis neljakandiline laut, mille seinad kiirgasid imelist sära. Lauda juures kõrgus ümmargune küngas, sellel aga sõi valge härg. Merot, kes oli Horsilt korduvalt kuulnud jutustusi taevasest kuningriigist, mõistis kohe, et laut oli Päikese troon, küngas tema säng, härg aga valguseandja ise.

Tulnud hobuse seljast maha, märkas Merot suurt aeda. Astudes sellesse läbi pärani avatud värava, nägi ta kaht imeilusat neidu. Dennitsa ja Vetsera, üks punases ja teine rohelises kleidis, korjasid lilli ja laulsid lõbusaid laule.

Meroti ilu lummas õdesid ja nad veensid noormeest taevasse jääma.

Möödus mõni aeg. Iga päev läks Merot Dennitsa ja Vetseraga aeda. Aga mida lõbusamaks jumalannad muutusid, seda kurvemaks läks Meroti süda.

Vaadates kõrgustest Allilmale, nägi noormees hirmsatest hammastest purustatud kodumaja. Pisarad veeresid valgete pärlitena tema põskedel. Langedes rohukõrtele, muutusid need valgeteks maikellukesteks.

Kord küsis Dennitsa Merotilt:

„Miks sa kurb oled? Võib-olla ei ole sa rahul meie külalis-lahkusega?“

„Mis sa nüüd, proua! Olen siin leidnud pääsemise,“ vastas noormees. „Minu silmad on punased tuulest, aga mitte pisaratest.“

Dennitsa läks otsekohe Stribi juurde. Võimas jumal, mähkunud halli habemesse, tukkus ilmapuu okstel.

„Tark vanamees!“ hüüdis Dennitsa. „Käsi oma lapselastel tuultel mitte hullata päikeselises aias ega puhuda silma meie külalisele!“

„Kes seal on?!“ möirgas Strib. Aga nähes all seisvat jumalannat, naeratas heatahtlikult.

„Ah, see oled sina, Svetovidi ja Divija tütar? Vaat, mis ma sulle ütlen: minu lapselaste tuultega ei ole siin midagi tegemist. Merot kurvastab seepärast, et näeb, milline häda on tabanud Allilma.“

Järgmisel päeval ei pidanud Merot enam vastu ja ütles, et tahab koduseid paiku vaadata. Jumalanna läks oma õe Vetsera juurde ja võttis tema laekast võluesemed: harja, kammi ja kolm noorendavat õuna. Siis rääkis Dennitsa Merotile, kuidas neid asju kasutada. Tänanud jumalannat, asus noormees teele.

Kui Merot Vertogori juurde jõudis, siis nägi ta, et hiiglane lõhub vasaraga viimast kaljut. Merot võttis harja ja viskas selle põllule. Otsekohe kerkis maast rohkesti kõrgeid mägesid. Vertogor rõõmustas ja jätkas lõbusalt oma tööd.

Järgmisena kohtas Merot Vertodubi. See kiskus juurtega välja viimast puud. Aga kohe, kui Merot kammi maha viskas, tõusid sellest mühinaga tihedad tammemetsad. Vertodub ei jäänud tegevusetult seisma ja asus rõõmuga tööle.

Lõpuks jõudis Merot vanamooride-kaitsehaldjateni. Ta andis igaühele õuna ja vanamoorid-kaitsehaldjad noorenesid hetkega, muutudes sihvakateks neidudeks. Selle eest kinkisid nad noormehele rätiku, mille abil sai luua enda taha terve järve.

Juba hakkasid paistma palee müürid. Kui Merot väravast sisse sõitis, tuli talle vastu rõõmus Porvata. Näidates auklikke seinu, kurtis jumalanna:

„Vend, hiired tegid seda. Nad sõid ära mitte ainult meie vanemad, vaid ka teenrid. Ma ise vaevu pääsesin.“

Merot vangutas vastuseks vaid kurvalt pead.

„Mängi sina seni guslit,“ naeratas Porvata, „mina aga lähen ja teen sulle õhtusöögi.“

Merot istus pingile ja hakkas sügavais mõtteis pillikeeli sõrmitsema. Äkki vappus õhk ja tema ette ilmus õigusemõistmise jumal Prove, pikkade kõrvadega mees, kes kandis krooni ja härjanahast saapaid. Käes hoidis Prove lippu ja hõõguvat rauatükki.

„Ma kuulsin, et pärast seda, kui Podaga oli sind maa pealt ära ajanud, ei saa sa enam oma taevasest eluasemest lahkuda!“ imestas Merot.

Prove muigas süngelt ja ütles:

„See on nii, kuid ainult ühe erandiga. Isegi maailmavalitseja Svetovid ei saa mind keelata sekkumast jumalate asjadesse, kui kõne all on veresidemete reetmine! Ma tulin, et rääkida sulle: sinu õde Porvata pakub sulle kõigepealt õhtusööki, aga pärast neelab su alla!“

Tänanud õigusemõistmise jumalat, sööstis Merot paleest välja, istus hobuse selga ja ratsutas tagasi. Prove aga, enne kui kaduda, võttis hiirekese. Et Porvata midagi ei aimaks, pani ta hiire pillikeeltel jooksma. Porvata tormas hambaid teritades tuppa ja nägi, et Meroti ei olnud seal enam ammu. Sai hirmus vihaseks ja kihutas kohe venda taga ajama.

Meroti hobu oli küll kiire, kuid peagi kuulis ratsanik enda taga metsikut kriginat ja tuule ulgumist. Pööranud end ringi, nägi ta Porvatat, kes oli võtnud kohutava hiidnaise kuju.

Merot võttis välja rätiku ja lehvitas sellega. Otsekohe tekkis tema selja taha järv, sügav nagu meri. Kuni Porvata sellest üle ujus, jõudis Merot ratsutada Vertodubi juurde. Aimates, et noormeest ähvardab oht, hakkas Vertodub puid teele langetama. Porvatal tuli end sellest tihedast rägastikust läbi närida.

Selle ajaga oli Merot jõudnud Vertogorini. Hiiglane haaras kõige kõrgema mäe ja asetas selle peale veel teise. Porvatal õnnestus raskustega läbi mäe tungida, kuid siis jõudis ta kolme hüppega Merotile järele.

„Nüüd sa minu käest ei pääse, vend!“

Aga Dennitsa käskis Gennilil kohe päikeselise aia värava avada ja Merot ratsutas oma hobusel sinna.

Jäänud maa peale, ulus Porvata kurjusest ning kasutades nõiduslikke loitse, pöördus kättemaksu ja tülide jumalanna Podaga poole.

Taevas tõmbus pimedaks. Sinna kogunesid igalt poolt pilved, maapõu mürises ning üleni mustas ilmus jumalanna Podaga.

„Dennitsa!“ hüüdis Podaga hirmsa häälega, mis sarnanes rohkem veerevate kivide müraga. „Las Merot ja Porvata istuvad kaalule. See, kes on kergem, sööb teise ära.“

„Ära kuula teda!“ üritas Dennitsa noormeest tagasi hoida. Merot aga ütles:

„Ära karda, proua. Ma ei pelga Podaga salakavalust.“

Hääletult langes alla tohutu kaalukauss ja noormees astus kartmatult selle peale. Siis aga virutas Porvata õelalt naeru lagistades jalaga teise kaalukausi pihta, kavatsedes venna maha paisata ja alla neelata. Kuid tugev tõuge heitis Meroti üles nii, et ta sattus kohe taevasse.

Porvata ei suutnud end kinni hoida ja paiskus maha. Tema kõht lõhkes nagu vana trumminahk ning sealt astusid välja Veles, Nija, nende pojad ja tütred, samuti ülemtallimees koos paljude teenrite ja teenijannadega.