Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 32

Kõigist helge Iria jumalannadest elas ainult Morana, ratsanikust jumala Radegasti naine, kahes maailmas: pool aastat taeva valitseja kuningriigis ja teine pool aastat sünge Velesi valdustes. Tädikestelt-kaitsehaldjatelt õppis ta ennustusi ja Dirtsejalt nõidust. Lisaks sellele oli ta nagu hiidnaine Sineglazkagi karm sõdalane.

Aga tihtipeale, kui valitses öö ja kõik olid magama heitnud, istus Morana voki taha. Häda sellele, kes julges jumalannat sel ajal häirida! Morana käe alt tulid valged ja mustad pilved, külm kaste ja tihe udu.

Kohe, kui vokk vaikis, paranes ilm ja hakkas paistma ere päike.

Morana ei nõudnud surelikelt rikkalikke ohvriande. Talle piisas sellest, kui vihaseks saades võis inimestele kohutavaid nägemusi saata. Mis siis võis taevase ketraja vihale ajada? Moranale ei meeldinud need, kes töötavad reedeti.

Kord istus üks neiu keelatud päeval ketrama. Ta ei märganudki, kui jäi istuma kaugelt üle südaöö. Äkki avanes uks ja majja astus võõras, väga pikk sinises kleidis naine.

„Kas ketrad?“ küsis ta.

„Ketran,“ vastas neiu hirmust värisedes.

Tigedalt muiates võttis naine põuest nelikümmend värtnat.

„Ketra neid värtnaid koidikuni, kuni ma käin teistes majades,“ käskis külaline.

Ja läks siis ära.

Neiu taipas, et tema juures oli käinud jumalanna Morana ise. Kuid teatavasti silmad kardavad, käed aga teevad. Haarates niiditoki, hakkas neiu seda kiiruga värtnale kerima. Ja kui oli kerinud täis kõik nelikümmend värtnat, tõusis voki tagant.

Siis tuli Morana tagasi. Vaadates tehtud tööd, torises ta:

„Tulid kiiresti toime, muidu ei oleks sa enam kunagi kedranud. Vaata, mis sinuga oleks juhtunud!“

Nende sõnadega haaras Morana värtnad ja murdis need katki.