Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 28

Svarogi ja Lada tütar Morana paistis silma kui suur sõdalane. Tihtipeale, ootamata ära vendi ja abikaasat, sõitis ta lahingusse. Ühes võitluses sai jumalanna jagu Velesist endast ja vangistas ta sügavasse koopasse.

Tollal jalutas helges Irias, kus valitses igavene kevad, kõik vohas ja õitses, haljaste rohtude ja puude vahel Dzidzelija. Tema kuldseid juukseid ehtis mürdipärg, millesse oli põimitud roose. Taevasinised silmad aga kiirgasid rõõmu ja valgust. Nähes kaunitari, armus Ladon temasse meeletult.

Ükskord, kui Dzidzelija ja Radegast läksid Iria aeda jalutama, kerkis taevasse must pilv. Ei jõudnud õde-venda paleesse tagasi minna, kui kostis hirmus piksemürin. See oli Perun, kes heitis katusele oma välgunoole.

Palee lagi murdus pooleks ja tekkinud auku lendas leegitsev ja sädemeid pilduv kotkas Rarog. Maha langedes muutus Rarog Ladoniks ja ütles:

„Ma tulin, et Dzidzelija naiseks võtta.“

Radegast märkas, kuidas õe põskedele kerkis puna, ja mõistis, et tema ja Ladon armastavad juba ammu teineteist.

„Hästi, kui teie tunded on tugevad ja vastastikused, ei hakka ma teid takistama,“ oli ta nõus.

Pidanud uhke pulmapeo, suundusid Dzidzelija ja Ladon itta, Päikese paleele lähemale.

Mõne aja pärast otsustas Radegast külastada oma naist Moranat. Hüpanud hobuse selga, asus ta teele. Õhtu eel jõudis jumalast ratsanik välja äärde, mis oli täis sõjameeste surnukehasid. Radegast tahtis teada, kes on löönud puruks nii suure väe.

„Seda tegi Morana,“ vastas üks haavatutest.

Jõudnud välja teise otsa, märkas Radegast kõrget valget telki. Sellest väljus tema abikaasa Morana, kandes rõngassärki, mis oli tõmmatud sinise kleidi peale. Jumalanna paksud juuksed, nagu mustad maod, väänlesid tema raske päikesekuuma kiivri alt. Aga pilliroona tihedatest ripsmetest ümbritsetud eresinised silmad särasid uhkusest.

Radegast ise nägi ka hea välja: säravates turvistes, seljas tohutu punane kilp, millelt ei paistnud kübetki teetolmu.

Kolm päeva pidutsesid abikaasad, aga neljandal suundusid uhkesse paleesse Iria mägede jalamile.

Nende õnn oleks võinud ehk olla lõputu, kuid kord hakkas Morana jälle sõtta minema. Jättes Radegasti oma valdusi valvama, hoiatas ta teda:

„Sa võid igal pool käia, aga vaata ainult, et sa koopa ust ei ava.“

Kuid Radegast ei suutnud uudishimu talitseda. Kohe, kui Morana oli lahkunud, tõmbas ta ukseriivid eest. Koopas nägi ta kaheteistkümne ketiga seina külge aheldatud Velesi.

„Halasta mu peale!“ hüüdis allmaailma valitseja. „Istun siin juba kolmkümmend aastat joomata ja söömata.“

Radegast andis Velesile nõu mõduga, mille see tühjaks jõi ja nõudis teist, kolmandat …

Kustutanud janu, kiskus Veles ketid katki ja möirgas enne vabadusse jõudmist:

„Nüüd ei näe sa oma naist enam kunagi.“

Musta tuulekeerisena sööstis Veles õhku, jõudis ühe hetkega Moranale järele ja viis ta Allilma.

Saanud teada, mis oli juhtunud tütrega, muutus jumalanna Lada kurvaks. Ta pahandas Svarogiga, et too ei olnud Velesi takistanud, ja eemaldus viljatutele kesköömaadele. Lehed puudel kuivasid ja langesid maha. Tühjaks jäid kunagised rohked viljapõllud.

Radegast aga sõitis läbi ühe maa teise järel, otsides oma abikaasat taga. Teel märkas ta valgetest kividest paleed, mille ees kasvas võimas tamm. Kui Radegast oli puu juurde jõudnud, lendas oksalt Rarog, langes maha ja muutus Ladoniks.

„Tule välja, õde! Vend tuli sinu juurde!“

Paleest jooksis Radegastile vastu rõõmus Dzidzelija.

„Kuidas ma küll igatsesin sinu järele!“

Radegast jutustas, kui salakavalalt oli temaga käitunud Allilma valitseja.

„Ei ole sul kerge Moranat vabastada,“ vangutas Ladon pead. „Veles on kõikvõimas. Pealegi on tal võluhobu Siv-Bur, kes kappab kiiremini kui tuul.“

Radegast aga raputas raevukalt oma tihedaid käharaid ja hüüdis:

„Kas sa tõesti arvad, et peaksin oma abikaasa hätta jätma?“

Siis tegi Dzidzelija ettepaneku:

„Enne kui Allilma lähed, jäta meile oma hõbelusikas. Kui see tuhmub, siis teame, et sinuga on midagi juhtunud.“

Kaua sõitis Radegast põhja poole, maailma äärele. Lõpuks laskus ta sügavale kuristikku. Üha kitsamaks muutus teerada, üha jämedamateks selle kohal rippuvad vanade kuuskede juured, mille vahel väänlesid ja sisistasid maod. Lõpuks hakkas paljaste kaljude vahelt paistma Velesi palee.

Kohe, kui Radegast oli sisenenud, viskus kahvatu ja kõhnunud Morana mehele kaela.

„Oh, mu isand! Miks sa küll mind kuulda ei võtnud?“

„Andesta, kallis, et ma ei suutnud oma uudishimu talitseda,“ ütles Radegast. „Nüüd aga ei ole aeg möödunut meenutada. Tulin sulle järele. Aga kus see kurinahk on?“

„Ta läks jahile ja ütles, et tuleb alles õhtul tagasi.“

Radegast pani Morana hobuse selga istuma ja nad ratsutasid Allilmast minema. Õnnelik mees nägi, kuidas Morana tema silme all õitsele lõi, kuidas hakkas juubeldama Lada, niiske mulla ema …

Jõudnud oma paleesse tagasi, sai Veles aru, et Radegast oli Morana ära viinud. Kuid kiirustama ta ei hakanud. Läks põllule, kündis selle üles, külvas otra ja siis, kui vili oli valminud, lõikas selle ära ja tegi õlut.

Veles jõi end purju ja magas kolm päeva ette. Siis kargas hobuse selga ja jõudis hetkega põgenikele järele.

Julmas võitluses torkas ta oma vastase mõõgaga läbi. Raiunud Radegasti keha tükkideks, pani Veles need tünni ja heitis merre.

Samal ajal tõmbus Radegasti hõbelusikas tuhmiks ja täitus soolase veega. Siis läksid Dzidzelija, Ladon ja ka Perun, kes oli õe ja venna nõudmisel kohale saabunud, otsekohe mereranda.

Moondanud end kotkaks, tõusis piksejumal pilvede alla. Nähes tünni, haaras ta sellest oma võimsate küünistega kinni ja kandis kaldale. Seejärel võtsid Dzidzelija ja Ladon venna keha tünnist välja.

Ladon piserdas Radegastile surnud vett ja samas kasvasid lahtiraiutud tükid imeväel kokku. Dzidzelija niisutas neid elava veega. Radegast tõmbas äkki hinge ja avas silmad.

„Küll ma magasin kaua!“ hüüdis ta.

Sõdalasest jumal puhkes naerma.

„Sa oleksid kauemgi maganud, kui Dzidzelijale ei oleks tulnud pähe hõbelusikat vaadata!“

Radegast otsustas Moranale uuesti järele minna, aga Perun hoidis teda tagasi.

„Ma vist tean, kuidas sa Velesi võidaksid. Palu oma naist, et ta uuriks sellelt kurikaelalt välja, kust ta endale võluhobu sai.“

Ja ükskord küsiski Morana allmaailma valitsejalt:

„Sa kihutad mööda maad kiiremini kui Strib! Räägi, kuidas sa said endale hobu Siv-Buri, kellele ei ole võrdset terves maailmas.“

Veles ei suutnud oma ratsuga kiitlemast hoiduda.

„Saarel, maailma äärel, elab Jessa, mere valitseja. Temal on sälg, kelle seljas ta iga päev lendab ümber maailma. Ma teenisin tema juures kolm päeva karjusena, ei lasknud ühtki sälgu põgenema. Selle eest andis Jessa mulle ühe varsa.“

„Kuidas sa siis sellele saarele jõudsid?“ imestas Morana.

„Aga mul on võlurätik. Kui ma sellega kolm korda paremale poole lehvitan, ilmub vikerkaarest sild.“

Morana viis Velesile karika joovastava veiniga. Kui Veles oli uinunud, võttis Morana võlurätiku ja andis selle Radegastile.

Siis läks Radegast mere servale, kus laius suur saar, milleni oli võimatu ujuda. Jumal tegi nii, nagu naine oli käskinud, ja otsekohe tekkis vikerkaarest sild. Kui Radegast oli üle selle silla sammunud, sattus ta otsekohe mere valitseja ruumidesse.

Jessa istus tohutust kaljust raiutud troonil.

„Kas tulid endale varssa hankima?“ aimas Jessa ja salakaval naeratus mängles tema otsekui graniitplaatidena kokkusurutud huultel. „Sa saad selle, kui ei lase mu sälgudel jooksu pista.“

„Olen nõus,“ vastas Radegast.

„Mis siis ikka, sel juhul asu kohe asja juurde!“ lõi Jessa oma kolmhargiga vastu põrandat.

Kaks päeva karjatas Radegast sälgusid. Kolmandal aga, kui ta oli nad karjamaale viinud, lõid loomad sabad selga ja jooksid igale poole laiali. Kuid Radegast ei kohkunud selle peale. Ta hiilis salamisi talli, saduldas sinna jäänud varsa ja ratsutas minema. Jõudnud üle vikerkaarest silla, lehvitas Radegast kaks korda rätikuga vasakule poole. Vikerkaarest sild muutus õhemaks kui inimese juuksekarv.

Hommikul kihutas Jessa vargale järele. Kui aga tema hobuse kabjad vikerkaarest silda puudutasid, hakkas see pragunema. Nii tuli Jessal tagasi pöörduda.

Jõudnud Morana juurde tagasi, ootas Radegast, kuni Veles jälle jahile ratsutas. Pannud naise võluhobu selga istuma, kihutas ta silmapilkselt helgesse Iriasse tagasi.

Lugu aga sellega ei lõppenud. Veles oli nördinud, et Svarogi poeg oli temalt Morana ära võtnud. Ta pöördus oma venna Svetovidi poole, et too lahendaks tema vaidluse Lada lastega.

Kolm ööd ja kolm päeva kestis jumalate nõupidamine. Svetovidi järglaste poolel oli valgus, Triglavi omade poolel aga pimedus.

Kuna päev ja öö ei suuda teineteist võita, siis otsustasid jumalad lõpuks, et Morana peab ühe poole aastast veetma Velesi sünges kuningriigis, teisel aga tagasi pöörduma oma taevase abikaasa ja ema juurde Iriasse.

Jumalanna Lada andis maale tagasi viljakuse ning kõik lõi taas õitsele ja haljendama. Metsad kattusid õrna kevadise lehestikuga, rohelistel niitudel puhkesid värvikirevad õied. Varsti hakkasid pead looma viljapõllud …

Ainult et sellest ajast peab Morana igal sügisel Iriast lahkuma ja iga kord valdab Ladat kurbus. Kogu loodus nutab lahkunut taga. Puudel koltuvad lehed, külm tuul rebib need lahti. Närtsivad lilled ja viljapõllud jäävad tühjaks. Loodus uinub, et ärgata kevade rõõmsas säras, kui Velesi kuningriigist jõuab tagasi Morana – elu ja surma jumalanna.