Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 33

Tea Vladimir, Kiievi valitseja, et Moranal oli ka maine eluase. Räägitakse, et see asus künka tipus, mille alla palju aastaid hiljem maeti Sloven, Skifi järeltulija. Hiljem kerkis sinna Novgorod.

Künka tippu kattis pilvemüts. Isegi tuuled, Stribogi lapselapsed, ei suutnud seda laiali puhuda.

Igal viiendal ööl lendas Morana künkale, et kududa veekangast.

Pärast suundus ta Mutnaja jõe lähte juurde. Moisko järve kaldal, saarel, sõid karjamaal punased härjad ja mustad tarvad. Seda teades, kutsus lihtrahvas Moranat Lehmakarjuseks. Räägiti, et jumalannat külastas tihtipeale Veles, võttes selleks kala või tundmatu koletise kuju.

Kord kõndis Perun maa peal, mängides oma piksenuiaga. Äkki jäi talle silma jämedatest pajuvitstest karjaaed. Selle taga aga luhtadel söövad punased härjad ja mustad tarvad.

Perun tahtis iga hinna eest paar looma endaga taevasse kaasa viia. Kogugu nad siis rasva pilvekarjamaadel koos Letnitsa pilvelehmade ja -lammastega.

Mõeldud – tehtud.

Jõudnud tagasi, hakkas Morana oma härgi ja tarvaid üle lugema ja leidis, et kaks kõige rühikamat ja ilusamat looma on puudu.

Pannud tulele katla nõiarohtudega, hakkas ta sellesse nagu peeglisse pingsalt vaatama, kuni märkas Peruni …

Jumalanna süda sai täis. Leides varga jäljed, lõikas ta need koos mätastega välja ning viskas tulle sõnadega:

„Nii nagu süttisid puud palava leegiga, süttigu Peruni süda armastuse kirest!“

Samal ajal kaotas piksejumal rahu. Ei imekauni Letnitsa embused ega võitlusharjutused vendade Ladoni ja Radegastiga suutnud teda enam helges Irias hoida. Otsekui nähtamatu jõud kiskus Peruni Mutnaja jõe lähtele.

Ja siis, suutmata oma soovile rohkem vastu panna, tormas Perun järvesaarele.

Morana lukustas parajasti karjaaeda, kui piksejumal tema ette ilmus. Apla pilguga hakkas ta õgima jumalanna sihvakat keha.

Oma ümaraid õlgu salakavalalt pööritades, ütles Morana:

„Kui tahad, et ma sinuga asemele heidaksin, too mulle Allilmast veskikivid. Neid hoitakse kaheteistkümne ukse taga Mustas veskis, mis seisab Velesi ja Nija elumaja taga.“

Perun jäi mõttesse.

„Aga kuidas ma veskikivide juurde pääsen?“

„Selle pärast ära muretse. Või oled unustanud, et ma valdan nõiakunsti?“

Jumalanna ulatas piksejumalale kimbu väikseid punaseid õisi.

„See on tee-lahti-rohi, mille abiga suudad avada mis tahes uksed!“

Teadmata, et Morana oli otsustanud ta hukutada, suundus Perun Allilma. Ta sõitis nii kiiresti, et ratsanikest vaimude malev mustade kaarnatega jäi kaugele maha.

Kohe, kui Perun oli jõudnud Velesi ja Nija eluasemeni, süttisid selle taral pealuude silmakoopad.

Kuskilt ilmusid välja käed, haarasid kutsumata külalise kinni ja heitsid sügavasse kaevu. Piksejumal aga ei kohkunud. Moondudes kukeks, hüüdis ta:

„Nokk, joo vett!“

Vaevalt oli Perun jõudnud kaevust välja lennata, kui käed ta jälle kinni võtsid ja tulle viskasid. Ka siin ilmutas piksejumal nutikust ja kustutas leegi veega.

Siis kostis igalt poolt hobuste kappamist ja tiivalööke. Ratsanikest vaimude ja mustade kaarnate malev tormas kätele kalle ja ajas need minema.

Kui Perun läks Musta veski juurde ja uksi puudutas, avanesid need iseenesest.

Võttis siis Perun veskikivid ja läks tagasi ega kuulnud, kuidas tema järel uksed ise sulgusid. Vaimude-ratsanike ja mustade kaarnate malev jäi sisse. Rabeles, käratses ja lõhkus. Uksi murdis kes hammaste, kes nokkade ja küüntega.

Perun seisis ja ootas, kuid läks siis üksi Morana juurde tagasi. Jõudis kohale, aga seal peremehetses õues Veles. Morana lõi Peruni vitsaga, muutes ta kuldsete sarvede ja hõbedaste sõrgadega tarvaks.

Samal ajal oli Letnitsa kuulnud Klimbalt, öiste hirmude ja kohutavate ettekuulutuste jumalannalt, mis oli tema mehega juhtunud.

Rohelise mühinaga, õitsvate puude, rohtude ja lillede väega ilmus Letnitsa järvesaarele. Siis jõudis ka Peruni malev kohale.

Raevunult paiskasid jumalanna ja vaimud-ratsanikud laiali karjaaia tugevad vitsad. Punased härjad ja mustad tarvad pistsid madalas vees igas suunas jooksu. Mustad kaarnad aga kihutasid neile järele.

Otsustas siis Morana, et püüab Letnitsa kinni. Kuid jumalanna pääses tema käest küll liblikana, küll haihtus nagu soe vihm. Morana väsis ära ja nõustus Perunile tema esialgse kuju tagasi andma, kui ainult oma karja tagasi saaks …

Aga mis sai veskikividest?

Räägitakse, et Svarog ja Radegast otsustasid need inimestele anda. Aga selleks, et saaks jahu nii päeval kui ka öösel jahvatada, otsustas Radegast ehitada ka vesiveski. Jõgi voolab, ratas keerleb, jõua ainult viljateri juurde puistata!