Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 25

Igal ööl hulkus Veles hirmsa hundina ringi. Alati jäi aga Päike tema teele ette. Siis saatis Veles kohale kolmepealise lohe Tassani. Koletis kihutas valguseandja poole, ajades laiali oma tohutud lõuad nii, et ülemine huul kerkis pilvede kohale, alumine aga lohises mööda maad.

Radegast ja Dzidzelija tõttasid Päikese juurde paleesse, et teda ohu eest hoiatada. Kui nad kohale jõudsid, nägid nad Päikest istumas kuldpurpursel troonil. Teda ümbritsesid Dennitsa ja Vetsera, nende vend Jutrobog, taevaväravate hoidja Gennil ja ülemtallimees Hors. Veel olid seal kaksteist teenijannat, kelle kohustus oli pesta Päikest vihmaveega, seitse taevatähte-kohtunikku ja seitse komeeti-sõnumitoojat.

Päike oli külaliste saabumise üle väga imestunud. Jumalad käisid harva tema juures. Radegast ei hakanud tervituste peale aega raiskama:

„Kui sa väravast välja sõidad, paneb Tassan sind nahka koos sinu kuldse vankri ja imepäraste valgete hobustega.“

„Aga ma ei saa ju jätta maailma valguse ja soojuseta!“ lausus taevavalgustaja vastu.

Astudes Päikese kõrvale, lõid Dennitsa ja Vetsera hirmunult käsi kokku.

„Mida me siis peame tegema, kuidas Tassani eest pääseda?!“

Jutrobog kortsutas kurjalt kulmu, Gennil aga tõmbas mõõga välja ja hüüdis:

„Mu vend, võitleme koletisega!“

Dzidzelija aga raputas pead.

„Lohe on nii tohutu, et keegi ei suuda teda ausas kahevõitluses võita. Tuleb mõelda, kuidas Velesi sigitist petta.“

„Sul on õigus, õde,“ muigas Radegast ja näitas Gennilile Päikese vankri külge kinnitatud varuratast.

Radegast määris ratta vaiguga kokku, läks värava juurde, millest valguseandja hobused pidid kohe välja sõitma, ja süütas selle põlema. Tohutu ratas lahvatas eredalt põlema ning veeres siis otsekui tõeline Päike mööda taevavõlvi. Kohe nägid kõik Tassani avali lõugu. Lohe neelas põleva ratta alla ning kadus hirmsa ulgumise ja mürina saatel Allilma tagasi.

Saanud teada, et tema plaan ei õnnestunud, sattus Veles kohutavasse raevu ja ruttas kohe nelja pikahabemelise kääbuse juurde. Ta käskis neil sepistada raudlaeka, kuhu oleks saanud paigutada Päikese. Kääbused aga ei tahtnud sugugi, et Veles jätaks maailma soojuse ja valguseta. Nad läksid kavaluse peale välja: tegid laekasse eri suurusega avasid, peites need väljastpoolt kalliskividega.

„See on selleks, et Dennitsa, kes on lummatud kalliskivide imelisest säärast, pööraks oma teelt kõrvale ja meelitaks Päikese tahtmatult laekasse,“ seletasid kääbused Velesile.

Kõik aga ei läinud nii, nagu Allilma valitseja oleks soovinud. Päike sattus tõepoolest laekasse, kuid kohe, kui lõksu kaas kinni langes, kukkusid kalliskivid pesadest välja ning valguseandja koos Dennitsaga pääsesid säravate kiirtena sealt välja.

Muide, Veles sellest ei taltunud. Ükskord ilmus ta kurjade vaimude hordi eesotsas kohale ning kasutades Päikese äraolekut, hakkas lõhkuma tema paleed. Äkki aga ilmus eikusagilt hiiglasuur valge härg, kelle oli saatnud Svarog, ja kihutas allmaailma valitseja minema.