Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 27

Kasutades Svarogi ja Lada äraolekut, kavatses Veles helge Iria hävitada ja saatis sinna kolmepäise lohe Tassani.

Jumalad hakkasid koletisele vastu. Radegast ründas Tassani esimesena, vehkides terava mõõgaga. Ühe hoobiga lõhestas ta lohe kõhu. Täies sõjavarustuses Ladonil õnnestus maha raiuda lohe tuldsülgavad pead. Perun viis asja lõpule ja tallas oma ratsuga alistatud vaenlase maha.

Valjude võiduhõisete saatel jõudsid jumalad Iriasse tagasi.

Kolm päeva pidutsesid nad oma taevastes ruumides, aga kui palee terrassile läksid, siis nägid, et Tassan oli endale maharaiutud pead tagasi kasvatanud ja ähvardas Iriat uuesti. Jumalad jäid mõttesse. Siis tuli Letnitsale meelde Voloti poeg, hiiglane Targ.

„Olen kuulnud, et tema on ainuke, kes on suutnud Tassani võita.“

Perun kortsutas kulmu.

„Mis ajast peame meie, helge Iria elanikud, paluma abi hiiglastelt? Kas nemad on siis meiega võrdsed?“

„Kas sa siis tahad, et Tassan hävitaks jumalate eluaseme, meie õed aga viiks Allilma?“ pahandas Radegast.

„Enne sureme, kui kummardame nende ees, kes on seisuselt meist madalamad!“

„Olgugi, et Targ ei ole Svarogi soost, kuid Voloti suguvõsa on meie omast vanem,“ püüdis Ladon vendi lepitada.

Pärast pikki vaidlusi otsustas Ladon Targi üles otsida. Selleks tuli tal läbi sõita paljud maad idas ja läänes. Lõpuks märkas ta hiiglast keset põldu magamas. Tõmmanud mõõga välja, heitis Ladon tema kõrvale puhkama.

Kui Targ ärkas ja tundmatut nägi, tahtis ta tolle surnuks raiuda, aga siis mõtles: „Tema käitus üllalt, et mind ei rünnanud. Kas ma siis tõesti peaksin määrima oma mõõga magaja verega?“

Targ äratas Ladoni üles ja küsis, kes ta selline on. Saanud teada, et tema ees seisab Svarogi poeg, langes Targ austavalt põlvili.

„Olen nüüd sinu teener. Käsi, ja ma täidan kõik sinu soovid.“

„Tõuse üles, sõdalane,“ ütles Ladon. „Sa oled minust vanem ja targem. Ütle, kuidas sul õnnestus võita lohemadu Tassani?“

Targ ohkas raskelt ja vastas:

„See on pikk lugu. Kunagi lubas kaval Zelu, Dirtseja vend, mulle oma õe naiseks. Ja siis sain teada, et Veles peitis Dirtsejat kõrges tornis. Zelu ütles mulle ette, kuidas Tassaniga toime tulla: on vaja vaid raiuda maha koletise tulevarvas, mille abil ta lahingutes maharaiutud pead tagasi kasvatab. Tuli aga välja, et see oli lõks. Kohe, kui ma Allilma laskusin, ründasid mind kurjad palavikuvaimud.“

„Minu vaenlase vaenlane on minu sõber,“ ütles Ladon.

Seejärel suundusid jumal ja hiiglane aega viitmata sõtta Nija hordide vastu. Allilma valitsejanna ise sõitis nendele vastu kuldses uhmris. Just nagu mustad suitsupilved lehvis tema keep.

Kolm päeva käis äge lahing. Lõpuks, neljanda päeva õhtul, pistis Nija põgenema. Ladon ja Targ läksid teda taga ajama. Nija aga jooksis sügava kuristiku äärde, tõstis üles vaskse plaadi ja kadus maa alla.

Ladon ja Targ nülgisid langenud sõjahobustelt nahad ja punusid neist tugeva pika köie.

„Mina laskun alla, aga sina valva ja köit ära üles tõmba, kuni ma seda ei ole sikutanud,“ ütles Ladon.

Targ laskis ta alla kuristiku põhja. Sinna jõudnud, vaatas Ladon ringi. Teda ümbritsesid kõrged kiviseinad. Ainult ühes kohas need taandusid, tehes ruumi kitsale rajakesele.

Seda mööda minnes nägi ta trellide taga istuvaid rätsepaid.

„Mida te teete?“ küsis Ladon.

„Õmbleme sõjaväge Nijale.“

„Mismoodi te siis õmblete?“

„Torkame nõelaga, ja hobuse selga istub odamees.“

Ladon puhkes naerma.

„Ah teid küll! Kiiresti teete, aga mitte tugevasti! Astuge ritta, ma õpetan teile, kuidas peab õmblema!“

Rätsepad rivistusid üles, aga Ladon haaras mõõga ja raius kõigi nende pead ühe hoobiga maha.

Lõpuks jõudis sõjamehest jumal suure linnani. Seal nägi ta luksuslikku paleed, kus kibedalt pisaraid valades istus Dirtseja.

Ladon rääkis vangistatule, et nad olid koos Targiga tulnud teda vabastama õela Nija võimu alt. Dirtseja rõõmustas ja ütles:

„Mu ema heitis oma kambris kaheteistkümneks ööpäevaks magama.“

Leidnud Allilma valitsejanna voodist, raius Ladon tema pea maha. Nija pea veeres mööda põrandat. Sealjuures pööritas see metsikult silmi ja karjus:

„Löö veel, uhke vägilane!“

Ladon aga ainult naeris vastu ja pöördus Dirtseja juurde tagasi. Seejärel läksid nad kohta, kus rippus köis. Ladon andis Targile märku ja hiiglane tõmbas ta koos oma pruudiga üles.

Samal ajal oli Zelu tagasi jõudnud. Nähes, mis oli juhtunud tema emaga, võttis ta Nija pea ja õmbles selle keha külge tagasi. Seejärel kihutas Zelu oma õe röövijaid taga ajama.

Põgenikud olid juba jõudnud poolele teele Iriani. Päike kõrvetas üha tulisemalt ja tulisemalt. Lõpuks nägid kurnatud teelised eespool kaevu, mille veepinnal ujus hõbedane kopsik.

„Joome õige vett,“ tegi Targ ettepaneku.

„Pole teada, mis vesi kaevus on,“ vastas Ladon. „Äkki on roiskunud ja must.“

Nende sõnadega hüppas jumal ratsult maha ja hakkas kaevus oma mõõka keerutama. Kaev aga pistis Dirtseja hirmuks Zelu häälega möirgama. Siis aga langes alla tihe udu ja palavus andis järele.

„Nägite nüüd, mis vesi kaevus oli!“ hüüdis Ladon.

Mõne aja pärast jõudsid põgenikud tee ääres kasvava õunapuuni. Selle oksad olid maapinnani lookas küpsete viljade all. Targ kiirustas õunu korjama, kuid Ladon jõudis ka seekord temast ette. Tõmbas mõõga välja ja hakkas õunapuud raiuma. See pistis Zelu häälega kisendama ja haihtus, nagu poleks seda olnudki.

Lükanud mõõga tuppe tagasi, ütles Ladon:

„Nägite nüüd, mis õunapuu see oli.“

Lõpuks hakkasid taamal paistma Iria mäed. Äkki tabas teelisi hirmus väsimus. Ladon suutis vaevu hiiglast ja tema pruuti veenda teekonda jätkama. Dirtseja aga hüüatas ootamatult, osutades käega tee ääres laiuvale niidule:

„Keegi on siin juba pehmed asemed valmis pannud. Miks me ei võiks neil puhata?“

Targ noogutas nõusolevalt.

„Need voodid ei saa meile kuidagi halba teha.“

Siis viskas Ladon asemele oma vöö. See lahvatas otsekohe sinise leegiga põlema.

„Ka teiega oleks nii juhtunud!“ lausus sõjamehest jumal karmilt.

Siis raius Ladon asemed väikesteks tükkideks. Õhus kaikusid Zelu karjed.

Ei jõudnud aga teelised Iria väravani, kui äkki läks taevas pimedaks ja tuul hakkas mühisema. See oli Nija ise, kes oli jõleda nõiduse abil jälle ellu ärganud.

Otsustanud põgenikud alla neelata, ajas ta oma lõuad laiali maast taevani. Siis võtsid Ladon ja Targ oma reisimärssidest kumbki puuda soola ja heitsid selle Nija lõugade vahele. Jumalanna arvas, et oli põgenikud alla neelanud, ja pöördus rahulolevalt oma kuningriiki tagasi.