Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 26

Räägitakse, et Veles õgis surnute hingesid. Inimesed läksid seda Radegastile kaebama.

Radegast otsustas laskuda süngesse Allilma, et Velesi neelatud hinged vabastada. Tema ema Lada hakkas poega paluma, et see ei seaks end hirmsasse ohtu.

Radegast aga ütles talle:

„Kas siis rõõm ja mure ei käi käsikäes?“

„Siis mine,“ lausus Lada „ja kaitsku sind Svarogi vägi.“

Kõigepealt läks Radegast abi paluma Perunilt ja Ladonilt.

Kui ta vendade juurde jõudis, tegelesid need jumalad, nagu sõjameeste kaitsjatele kohane, oma relvade parandamisega. Perun hoolitses kirve ja noolte, Ladon oda ja kilbi eest.

Nähes külalist, muigas Perun:

„Vaatan, et kavatsed maa peale minna, pidutseda ja möllata surelike hulgas, aheldada neid abielusidemetega.“

„Miks sa siis ei võtnud kaasa oma teenreid, lõbusat Didi ja tema igavesti vintis venda Kurenti?“ pilgutas vennale-piksejumalale silma Ladon.

Radegast ei sattunud segadusse.

„Seepärast, et ma kavatsesin sundida Velesit surnute hingi tagasi andma.“

Vennad puhkesid naerma ja ütlesid, et neil ei ole inimestega midagi asja, kui nad just ei ole sõdalased ega vala verd lahinguväljal. Aga siiski, mõelnud veidi järele, otsustasid nad Radegasti aidata. Neile ei meeldinud üldsegi sünge Allilma valitseja. Perun andis Radegastile oma kirve, Ladon aga oda ja kilbi.

Tänanud vendi, seadis Radegast sammud allmaailma.

Radegast laskus sügavasse auku. Selle põhjas, juurterägastiku vahel, ronis ta metsa kasvanud kalju otsa. Vaatas siis Radegast lähemalt, aga see ei olnudki kalju, vaid surnute riigi valitseja ise. Märgates võõrast, pistis Veles möirgama. Kaljult varisesid kivid. Siis varjus Radegast Ladoni kilbi taha.

Veles arvas, et kutsumata külaline on oma lõpu leidnud, ja jäi tukkuma. Roninud kilbi alt vaikselt välja, hakkas Radegast mõtlema, kuidas oma kavatsus ellu viia. Lõpuks mõtles välja. Raius kirvega maha kõige kõrgema ja jämedama männi. Siis võttis oda ja hakkas koletist kõditama. Veles kukkus naerma ja avas kõvasti aevastades oma tohutud lõuad. Kohe seadis Radegast männi tema lõugade vahele nagu tala. Tõusis kõva tuul ja kalju sügavusest lendasid üksteise järel välja inimeste hinged.