Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 31

Piiritu oli Velesi, tarkade kaitsja ja hauataguse kuningriigi valitseja rikkus. Allilmas purunesid kirstud kulla ja kalliskivide raskuse all. Aga kui jõukas Veles ka ei olnud, kadestas ta kõige rohkem Letnitsat – Peruni kaunitarist naist – ja tema karjasid. Millised lehmad-pilved kasvasid piksejumala abikaasa karjas, millised vahvad pilvelambad jalutasid taevavõlvil!

Proovis Veles Letnitsaga tiiba ripsutada, kuid sai vastulöögi. Siis saatis ta Iriasse deemon Flintsi, kelle pilgu all kuivasid ojad. Ja hakkas vesi tasapisi Iriast kaduma, otsekui oleks voolanud põhjatusse kuristikku.

Kord, kui Perun oli läinud oma asju ajama, ilmus otsekui ei kusagilt välja allmaailma valitseja. Nähes pealetükkivat austajat, sai Letnitsa pahaseks. Veles aga ütles lipitsevalt naeratades:

„Mu tütar Dirtseja leidis elava vee ammendamatu allika. Kui tahad, viin sind kohe sinna.“

Kuid kohe, kui jumalanna oli Iriast lahkunud, võttis Veles ta kinni koos taevase karjaga ja peitis maa-alustesse koobastesse. Taevasse ei jäänud pilvi, lakkasid elustavad vihmad.

Lada, niiske mulla ema, tõstis oma palge taevaelanike poole ja palus:

„Oh, Perun, mu poeg! Kas siis see on tasu minu tööde eest? Selle eest, et annan inimestele teravilja ja puuvilju, lehti ja rohtu loomadele?“

Müristas siis piksejumal mööda taevast oma leegitseval vankril, sõitis koopa juurde, kus Veles end varjas, ja karjus:

„Tule parem lagedale või muidu purustan sinu urka!“

„Leidsid ka, millega mind hirmutada! Peidan ju end sinu eest ära,“ vastas Veles.

„Kuhugi sa minu eest ei pääse!“ ähvardas Perun.

Veles roomas koopast välja ja pistis punuma. Perun kihutas talle järele, lastes vankrilt välgunooli. Veles moondas end karuses kasukas meheks, muutus siis lehmaks ja seejärel hobuseks. Aga iga kord tundis Perun ta ära, lastes täpselt oma hõõguvaid nooli.

Lõpuks peitis Veles end puu alla, aga Perun lõi selle pilbasteks. Proovis siis Allilma valitseja varjuda kivi alla, aga piksejumal lõi selle puruks.

Siis viskus Veles vette, peitis end põhja kerratõmbunud maona.

„Vaat seal istugi!“ ütles Perun.

Siis lõhkus ta välgunoolega koopa värava ning päästis oma abikaasa Letnitsa ja pilvekarjad taevasse.

Kaks päeva sadas sooja vihma. Jõi siis küllaga niiskust Lada ja küllus jõudis maa peale tagasi.