Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 21

Morana oli nii kaunis, et mere hirmuäratav valitseja Jessa otsustas ta ära röövida.

Ükskord korjas jumalanna mere ääres lilli ja märkas äkki sõnajalaõit, mida maailmas veel keegi ei olnud näinud. See oli sinine, kuid õielehtede servad lõõmasid ereda leegina, imepärane lõhn aga täitis taeva ja maa, tungides isegi merepõhja. Vaimustunud Morana sirutas käe ja murdis õie. Aga vaevalt oli ta seda jõudnud teha, kui tõusid vahused lained ja neist ilmus Jessa vankriga, mille ette olid rakendatud lumivalged märad. Jessa haaras Moranast kinni ja vedas ta oma kuningriiki. Ainult päikeseline ülemtallimees Hors nägi kõrgustest, kuidas jumalanna oma röövija käte vahel viskles ja abi hüüdis.

Avastanud pruudi kadumise, tõttas Radegast otsekohe teda otsima. Mitte keegi ei osanud talle öelda, kuhu Morana oli kadunud. Ei jumalad, metsaloomad ega linnud. Päev päeva järel hulkus Radegast mööda maad. Tema rõivad räbaldusid, kauneid juukseid kattis teetolm. Lõpuks, kümnendal rännupäeval, halastas Hors tema peale ja rääkis, mis Moranaga oli juhtunud.

Radegast tahtis kohe merepõhja suunduda, kuid siis meenus talle, et ei olnud jõudnud hüvasti jätta heade tädikeste-kaitsehaldjatega. Need kuulasid noormehe tähelepanelikult ära ja ütlesid:

„Hea, et sa meie juurde tulid, muidu ei oleks sa Jessa juurest eluga pääsenud. Aga meie õpetame sulle, kuidas Morana tagasi saada. Kui jõuad merekaldale, näed kaht väravat. Üks on pandud riivi, teine lukku. Koputa sellele väravale, mis on lukku pandud, ja see avaneb. Värava tagant leiad järve, milles suplevad kaksteist neidu. Võta selle kleit, kelle rõivad lebavad eemal, ja peida end puu taha.

Mida edasi teha, ütlevad sulle juba jumalad. Pea aga meeles kõige tähtsamat. Kui Jessa keeldub Moranat vabaks laskmast, pead sa paljastama talle meie ennustuse, et kui mere valitseja võtab naiseks Svarogi ja Lada tütre, siis sünnib tal kõikvõimas poeg, kes tõukab Jessa troonilt.“

Tänanud tädikesi-kaitsehaldjaid, asus Radegast teele. Kõik läkski nii, nagu nad olid talle ennustanud. Kui üksteist neidu olid ära läinud, hakkas kaheteistkümnes, kelles Radegast kohe Morana ära tundis, käima mööda kallast ja oma kleiti otsima. Siis sosistas kerge tuulehoog Radegastile: „Mine puu tagant välja ja anna pruudile, mis võtsid!“

Moranal oli Radegasti ilmumise üle väga hea meel. Nad seisid kaua teineteise embuses ega suutnud pärast pikka lahusolekut sõnagi öelda. Võttes Moranal käest, tahtis noormees juba teda endaga kaasa viia, kuid neiu vaatas talle hirmunult silma:

„Sa ei tea, kui võimas on Jessa. Kuni ta ei ole võtnud minult needust, ei ole mul võimalik maa peale tagasi tulla.“

Siis rääkis Radegast Moranale tädikeste-kaitsehaldjate ennustusest.

„Vaata, Jessa mind nii lihtsalt vabaks ei lase,“ hoiatas peigmeest Morana. „Kui sa aga tõepoolest tahad temaga kavaluses mõõtu võtta, siis ole valmis kolmeks katsumuseks. Kõigepealt pead sa täis külvama viljatu põllu nii, et hommikuks oleks see kaetud küpsete viljapeadega, siis leidma mind kaheteistkümne sälu hulgast ja lõpuks ehitama ühe ööga uhke pühakoja puhtast merevaigust! Aga ära karda, ma annan sulle asjad, mille abiga on Jessa ülesannetega lihtne toime tulla.“

Nende sõnadega ulatas Morana Radegastile kotikese seemnetega, sõrmuse ja tükikese merevaiku.

„Kui oled põllu üles kündnud, külva sinna need seemned, ja need tärkavad otsekohe. Pärast käsib Jessa tuua kaksteist sälgu. Kui sõrmuse sõrme paned, näed mind kohe. Lõpuks käsib Jessa püstitada puhtast merevaigust pühakoja. Võta see tükike ja viska enda ette. Kohe jookseb igalt poolt kokku tohutult sipelgaid merevaigutükikestega. Öö ei jõua veel lõppedagi, kui nad on oma töö teinud paremini kui kõige osavamad ehitusmeistrid.“

Kui Radegast Jessa paleesse jõudis, nägi ta seal samasugust valgust nagu maa peal. Mere valitseja istus kõrgel troonil, mis oli raiutud iidsest kaljust. Ühes käes hoidis Jessa merevaigust kolmharki, teises aga tohutut merekarbist sarve. Jumalal olid üll uhked rõivad, mis helkisid kõigis vikerkaarevärvides. Peas oli tal pärlitest ja pärlmutrist kroon. Ümber trooni ujusid kalad ja triitonid, vetikate tagant piilusid merekoletiste lõustad.

Jessa kõrval seisid tema ustavad teenrid-onupojad Pezamar ja Gonodrag, meresõidu kaitsjad. Neil olid uhked purpurist ja kullast rõivad.

Nähes kutsumata külalist, sai mere valitseja tigedaks:

„Svarogi ja Lada poeg! Kui sa tulid Morana järele, siis tea, et ma ei lase teda enam kunagi maa peale.“

Siis rääkis Radegast talle kaitsehaldjate ennustusest. Jessa sai hirmus kurjaks, nii et hirmunud kalad ja triitonid sööstsid minema, tõstes põhjast liiva- ja mudapilvi. Merejumalal oli piinlik, et nooruk oli teda alt vedanud.

„Hästi, ma lasen Morana vabaks,“ ütles Jessa. „Aga alles siis, kui oled täitnud minu kolm ülesannet. Siin on esimene. Palee ees on tühermaa. Sa pead külvama sinna rukist nii, et see oleks homseks küpseks kasvanud.“

Kui Jessa nägi lainetavaid viljapäid, kiristas ta pahaselt hambaid, kuid käskis otsekohe tuua kaksteist sälgu. Aga külaline ilmutas ebatavalist läbinägelikkust ja tundis ühes neis otsekohe ära Morana. Siis käskis Jessa asuda ehitama puhtast merevaigust pühakoda. Svarogi poeg tuli sellegi ülesandega hõlpsasti toime.

Teha polnud enam midagi, mere valitseja pidi Moranalt oma nõiduse maha võtma ja ta uueseti neiuks muutma.

Otsustas siis Jessa kasutada oma viimast kavalust.

„Radegast, olen selle aja jooksul Moranasse väga kiindunud,“ ütles ta. „Jää temaga minu juurde, muidu käsin oma teenritel teid vangikongi lukustada!“

Noormees tahtis selle sõnamurdlikkuse üle juba pahameelt avaldada, aga Morana sosistas talle tasakesi kõrva:

„Kannata, ma olen midagi välja mõelnud.“

Oodanud ööni, meisterdas jumalanna kolm nukku, pani need oma magamiskambri nurkadesse istuma, ise aga põgenes koos Radegastiga.

Kui hommikul tulid Pezamar ja Gonodrag, vastas üks nukkudest ukse tagant:

„Veel on vara, ma ei ole end välja maganud.“

Tunni aja pärast tulid teenrid tagasi.

„Oodake, ma panen end riidesse,“ vastas teine nukuke.

Pezamar ja Gonodrag tulid mõne aja pärast uuesti.

„Juba tulen ukse juurde,“ ütles kolmas nukk.

Oodanud veidi, hakkasid teenrid uksele koputama. Vastust kuulmata murdsid nad ukse maha ja nägid, et magamiskambris polnud kedagi.

Kui Jessa Morana ja Radegasti põgenemisest teada sai, saatis ta otsekohe Pezamari ja Gonodragi neid taga ajama.

Põgenikest jumalad olid aga oma valgete hobustega juba kaugele jõudnud. Morana siiski teadis, et mere valitseja käest ei ole lihtne pääseda. Ta moondas hobused roheliseks rohuks, Radegasti hobuseks, ennast aga vanaks karjuseks. Pezamar ja Gonodrag sõitsid mööda, läksid Jessa juurde tagasi ja rääkisid talle, et olid põgenike jälje kaotanud. Kuulnud karjusest, sattus merejumal hirmsasse raevu ja karjus:

„Lollpead! Oleks pidanud karjuse kinni võtma, aga hobu oleks talle ise järele tulnud!“

Samal ajal tuli peigmehel ja pruudil, kes olid võtnud tagasi esialgse kuju, edasi põgeneda.

Kui jälitajad olid juba lähedale jõudnud, kasutas Morana jälle loitsusid, moondades hobused õitsvaks aiaks, Radegasti hallipäiseks preestriks, ennast aga valgetest kividest pühakojaks. Ka seekord tuli Pezamaril ja Gonodragil tühjade kätega tagasi pöörduda.

„Miks te pühakoda maha ei lõhkunud?!“ läks mere valitseja endast täiesti välja. „Siis oleks preester ise meie ette ilmunud!“

Nende sõnadega kargas Jessa oma vankrisse. Mühises veekeeris. Vahupritsmed kihutasid hallidel lainetel ja paiskusid kaljudelt õhku nagu linnud.

Kuulnud läheneva tormi hirmsat müha, muutis Morana hobused valgeteks kivideks, Radegasti kalaks, ennast aga jõeks.

Kui Jessa kohale jõudis, lõi ta kolmhargiga tugevasti vastu maad ja ütles:

„Morana, sina jäägi jõeks! Kuiva suvel, külmu talvel ja tulva kevadel!“

Ta pööras vankri ümber ja sõitis tagasi oma valdustesse. Siis vulises jõgi Morana häälega:

„Mu armsam! Meil tuleb teineteisest aastaks lahkuda. Mine tädikeste-kaitsehaldjate juurde tagasi üksi. Ainult ära luba kellelgi end põsele suudelda!“

Radegastil tuli üksi teekonda jätkata. Jõudnud koju, ei leidnud Radegast tädikesi eest ja heitis puhkama. Sel ajal tuli tuppa teenijanna. Nähes magavat noormeest, ei suutnud ta end pidada ja suudles teda põsele.

Kui Radegast üles ärkas, oli ta Morana unustanud. Kuidas küll tädikesed-kaitsehaldjad ka ei uurinud, miks ta ilma pruudita oli tagasi tulnud, kehitas Radegast ainult õlgu ja ütles, et tal ei ole kunagi pruuti olnudki.

Ükskord oja kaldal jalutades märkas Radegast näkineidu ja armus temasse. Nad hakkasid koos elama, sest näkineidu oli juba ära tüüdanud puuokstel kiikumine ja sammaldunud kividelt vette hüppamine.

Et tädikesi-kaitsehaldjaid mitte pahandada, otsustas Radegast pidada pulmi salamisi. Ta läks varahommikul ojakaldale, kus seisis näkineiu maja …

Sel ajal läks näkineiu teenijanna oja äärde vee järele. Kummardunud oja kohale, nägi ta, et talle vaatas veest otse silma kaunis tütarlaps.

Teenijanna jooksis tagasi ja rääkis nähtud imest. Näkineid ja Radegast kõndisid piki oja, kuid ei märganud kedagi. Oja aga kadus, läks maa alla. Kui peigmees ja pruut koju tagasi jõudsid, võttis neid lävel vastu tundmatu neiu.

„Mina olen kaitsehaldjas Sudba teenijanna,“ ütles külaline. „Ta kuulis teie pulmadest ja kui õdede hulgas kõige targema saatis mu siia, et küpsetaksin teile peopiruka.“

Neiu segas taina, voolis sellest kaks tuvi ja pani need ahju.

„Arva ära, proua,“ küsis ta näkineiu käest, „mis saab neist tuvidest?“

„Mitte midagi ei saa, sest me sööme need ära,“ vastas näkineid.

Tütarlaps avas ahju ja sealt lendasid välja isa- ja ematuvi. Istunud aknale, hakkasid nad kudrutama.

„Miks sa küll oled unustanud, kuidas mina olin karjus, aga sina hobune?“ küsis ematuvi.

„Unustasin,“ vastas isatuvi.

„Miks sa küll oled unustanud, kuidas mina olin pühakoda, aga sina preester?“

„Unustasin.“

„Miks sa küll oled unustanud, kuidas mina olin jõgi, aga sina kala?“

„Olen unustanud.“

„Lühike mälu on sul, tuvike! Sa unustasid mind nagu Radegast Morana!“

Radegast kuulis neid sõnu ja talle tuli kõik meelde. Võttes Moranal käest, ütles ta näkineiule:

„Siin on mu tõeline pruut!“

„Sa kergemeelne noormees!“ karjus hirmsal häälel näkineid. „Mida sa oled küll teinud? Nüüd pean ma oma isa Jessa juurde tagasi minema!“

Öelnud need sõnad, haihtus ta uduna õhku koos oma maja ja teenijannadega.

Lõpuks ilmusid tädikesed-kaitsehaldjad. Nad ütlesid, et vaatamata igasugustele ennustustele peavad Radegast ja Morana kokku jääma.

Kui Radegast ja Morana helgesse Iriasse tagasi jõudsid, kutsus Svarog külalised pulmapeole, aga Lada kinkis Moranale oma parima sinise kleidi ja kuldkrooni.