Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 9

Ei ole teada, millal otse keset merd hakkas kasvama kõrge saarepuu. Üsna peagi, tõustes taevavõlvini, laius see maailmaruumi kohal, Irias, kus elasid Svetovidi lapsed. Juured aga, mille põimis all kokku lohe Tassan, tungisid sügavale Allilma. Sealjuures muutus saarepuu juur neljaharuliseks: üks sirutus lõunasse, teine itta, kolmas põhja ja neljas läände.

Saarepuu okstesse asusid elama linnud – kotkas ja ööbik –, samuti näkid ja jumalanna Divija ise. Päike, kuu ja tähed said puu urbadeks. Mööda tüve, mille ümber sumisesid pidevalt mesilased, jooksis tulipunane orav-mõte. Kotkas ja ööbik sõimlesid ladvas lohe Tassaniga, kes ähvardas puu põlema panna.

Iga päeva alguses läks Päike Dennitsa, koidu, ja tema venna Jutrobogi juurest teele Vetsera, eha, juurde. Dennitsa pani selga punase kleidi ning võttis tõrviku ja sõrmuse. Tema oli esimene, kes läks ööpimedust laiali ajama. Mõne aja pärast järgnes talle rohelisis rõivais Vetsera. Tema võttis kaasa laekakese, milles hoidis taevatähti. Jumalate tahtel asusid neidude vennad Hors ja Gennil valvurite kohale, et igal hommikul ja õhtul avada ja sulgeda väravad päikesehobudele.

Jutrobog, kaunis noormees, ümber pea valguskiired ja tulering rinnal, püstitas päikesele erilise eluaseme – nelinurkse palee väravaga lääne- ja trellitatud aknaga idapoolses seinas.

Kui jõudis kätte aasta kõige lühem päev, raius Gennil ilmapuult maha jämeda oksa ja ehitas sellest silla, mida mööda sõitis inimeste juurde lumivalgete kihvadega metssea seljas.

Saarepuu all laius Maasaar. See oli ring, mida uhtusid ilmajõe veed. Nii ühendas see saarepuu Allilma, Maasaart ja Iriat.

Aja jooksul hakkasid puu alt voolama elu- ja surmavee allikad, mis võisid tervendada ja surnust üles äratada. Allikate juures seadsid oma elupaigad sisse kolm kaitsehaldjat – Dolja, Nedolja ja Sudba. Esimene neist teadis, mis oli, teine, mis tuleb, kolmas, mis on. Õdedele sai osaks au määrata igaühele tema elutee: hea või halb.

Saarepuu juurte kohta võib veel midagi öelda. Neid närisid ühtelugu koprad. Sealjuures olid need aga suurepäraseks varjupaigaks palavikuõdedele ja vereimejatele. Kui sügis kätte jõudis, langetas ilmapuu lehed, aga hiljem, kevadel kattus jällegi tiheda rohelusega.

Ja kuidagi siginesid langenud lehtedesse vaglad, kes muutusid kääbusteks. Allmaaelanikud hakkasid väga meeldima Triglavile ja ta õpetas neile salaoskusi, mis olid teada ainult jumalatele.