Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 6

Eriline koht Stribi laste hulgas kuulus Triglavile ja Svetovidile. Just neist põlvnesid hilisemad taevaelanikud.

Triglav oli läinud isasse, oli sama ohjeldamatu ja pöörase loomuga. Svetovid meenutas rohkem ema. Ta oli sama tugev ja kiire nagu Strib, kuid soontes voolas tal Mere-ookeani vanaisa hele veri.

Triglavi tempel Volini (või Julini) linnas Iria mere kaldal asus kolmest künkast kõige kõrgemal ja rabas oma toredusega. Selle seinad olid maalitud erksate värvidega, mis ei tuhmunud vihmas ega lumes. Üks, peasein oli ehitatud imekspandava hoole ja meisterlikkusega. Sees ja väljas olid sellel seinal väljaulatuvad inimeste, lindude ja metsloomade raidkujud. Need olid tehtud nii hästi, et näisid elavatena.

Templis seisid nikerdatud tammepingid, aga keskel jumala enda kolmepäine iidol, kes valvas kolme riiki ehk taevast, maad ja allmaailma. Sealjuures kattis Triglavi silmi ja huuli kuldne side, sest jumal ei tohtinud näha inimeste patte ega neist rääkida.

Triglavi kujud võisid erineda üksteisest mõõtmete poolest. Näiteks Gostkówis oli selle jumaluse kuju nii suur, et vallutajad ei suutnud seda ümber tõmmata isegi mitme härjapaariga. Aga Julinis peideti selle jumala kullast valatud kuju vajaduse korral puuõõnde.

Svetovidi kehastasid eri märgid, muu hulgas nikerdatud kotkad ja lipud, mille hulgas tähtsaima nimi oli Stanitsa. Selle väikese lõuenditüki võim oli tugevam vürsti omast.

Svetovidi suurt puutemplit slaavlaste-ljutitšite tähtsaimas linnas Arkonas kattis punane katus. Selle keskel, nelja samba vahel, purpurkardinate taga seisis oskuslikult valmistatud neljapäine iidol. Tema vasak käsi toetus vastu külge, parem aga surus rinnale sarve.

Templi siseruumi peeti niivõrd pühaks, et seda pühkis ülempreester ise, hoides sealjuures hinge kinni. Templi juures hoiti Svetovidi püha valget hobust. Usuti, et jumal võitleb öösiti tema seljas ratsutades oma vaenlastega. Kuidas oli siis võimalik teisiti seletada seda, et hommikuks oli Svetovidi hobu üleni poriga kaetud. Pühakojas säilitati jumala sadulat ja mõõka. Hobu oli ka oraakliks. Selle järgi, kuidas ta üle oda astus, tegid preestrid kindlaks oma jumaluse tahtmise.

Viljalõikuse lõppedes peeti pidu. Preester, kes kandis nelja õhukest särki – purpurpunast, rohelist, kollast ja valget –, ennustas Svetovidi sarves oleva veini taseme järgi tulevast saaki. Seejärel, rüübates sellest sarvest, valas jäägi iidoli jalge ette. Peites end tohutu piruka taha, küsis preester rahvalt, kas teda on näha, ning soovis, et järgmisel aastal teda näha ei oleks.

Svetovidi austasid mitte ainult slaavlased, vaid ka muulased. Daanide kuningas Sven, olles lummatud Svetovidi vägevusest, pühendas talle peenelt valmistatud karika.

Triglavil ja Svetovidil olid õed: Trigla ja Divija. Astudes abiellu, panid Triglav ja Trigla aluse õnnetusele, surmale, paaritule, vasakule, naiselikule, alumisele, põhjakaarele, läänele, merele, niiskusele, ööle, talvele, kuule, mustale, kaugele, metsale ja noorele.

Svetovid ja Divija, kellest samuti said mees ja naine, sünnitasid õnne, elu, paari, parema, mehelikkuse, ülemise, lõuna, ida, maismaa, tule, päeva, kevade, päikese, valge, lähedase, kodu ja vana.

Triglav ja Trigla sigitasid viljakuse jumalanna Siva, ettekuulutaja jumala Sive ning hauataguse riigi valitsejad Velesi ja Nija. Veles ja Nija – Meroti, Radamaši, Zela, Porvati, Nontsena ja Dirtseja. Peale selle, heites ühte hiiglase Voloti tütre Volotaga, sigitas Veles koletised: kolmepealise lohe Tassani, inimsööjast vanamoori Jagaa, deemoni Flintsi ja ühesilmalise Lihho.

Svetovid ja Divija sünnitasid soojuse ja valguse jumalad: sepp Svarogi, niiske mulla ema Lada, samuti Dennitsa, Jutrobogi, Vetsera, Horsi ja Gennili.

Veles ja Nija, Triglavi ja Trigla lapsed, sündisid nii hirmsatena, et Triglav ei hakanud neid enda juures pidama, vaid saatis nad kiiruga oma isa Stribi juurde Allilma. Kuigi Strib oli tuulte vanaisa (tema lapselaste hulgas paistis eriti silma külm põhjatuul Pozvizd, keda kujutati suurt lehvivat keepi kandva mehena), veetis ta pärast abielu sõlmimist Podagaga suurema osa oma ajast sügavas koopas.