Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 14

Allilma täievõimuline valitsejanna oli Velesi õde ja abikaasa jumalanna Nija või, nagu teda veel nimetati, Vela. Enne seda, kui Svarog oli loonud helge Iria, läksid surnud valikuta otseteed Velesi juurde.

Oma palvetes palusid inimesed, et Nija annaks lahkunute hingedele Allilmas parimad kohad. Nija alluvuses olid parvedena navid – naisepeaga linnud. Usuti, et neis elavad edasi surnute hinged.

Nijale meeldisid imepärased laulud, ta võis meelitada inimese meeletusse surmatoovasse tantsu. Jumalanna lendas raudse uhmri ja tuleluuaga. Seal, kust ta mööda kihutas, möllas tuul, oigas maa, ulusid metsloomad ja jooksis peitu kari. Nijaga oli alati kaasas kaks imekaunist neidu, leina ja mure kuulutajad Karna ja Želja ning värdjalik teenijanna Palandra.

Nija oli võimas nõid. Talle kui hauataguse maailma valitsejannale allusid kurjad vaimud, varesed, mustad kassid, maod ja kärnkonnad. Ise võis ta moonduda maoks, märaks, puuks ja tuulekeeriseks.

Lisaks Palandrale teenisid Nijat kolm ratsameest: must, valge ja punane, kes kehastasid ööd, päeva ja päikest. Lahingus viga saanud hiiglase Voloti surnupealuu abiga võis Nija käsutada vihma.

Aga nüüd on aeg jutustada Velesi ja Nija lastest.

Zelu, poegadest vanim, oli kullast mees, kes istus oma troonil. Et selle jumala armulikkust välja teenida, tuli visata tulle lõigatud juukseid ja küüsi.

Porvata nägi välja nagu kaunis, võrgutava näoga naine, peas haljad lehed või viljapead. Tema paistis silma enneolematu apluse poolest. Porvata valitses kevadet, mis pole ka imekspandav, sest just sel aastaajal andis end kõige rohkem tunda nälg, kui talvevarud olid otsa saamas.

Nontsenal oli taevatähtedega tikitud keep. Ta oli malbe ja vaikse iseloomuga. Võib-olla sellepärast sai ta ainsana Nija tütardest nii armsaks Svetovidile.

Dirtseja esines alasti neiu kujul. Tema silmad olid vallatud ja tulvil ahvatlust, keha aga lumivalge. Vasaku käe asemel oli tal valguskiir või lõõmav tõrvik. Tagantpoolt oli tema keha avatud nii, et võis näha tuksuvat südant.

Kaksikutest vennad Merot ja Radamaš olid teravate vikatitega noormehed. Merot aitas viia lahkunud hinge helgele teele, Radamaš aga määras tema surmajärgse saatuse.

Velesi ja Volota laste kohta on teada järgmist. Kolmepealine lohe Tassan või Smok ilmus vahel hiiglasena ronkmustal hobusel. Inimsööjast vanamoor Jagaa või Jendza meenutas kõiges oma võõrasema Nijat. Hiidnaine, ühesilmaline Lihho, kujutas endast pikka ja kõhna naist.

Deemon Flints nägi välja nagu surnu: kahvatu, mustade kiharatega, seljas pikk punane keep. Paremas käes hoidis ta tõrvikut – teivast põleva viljavihuga. Räägiti, et Flints ongi Tšernobog, surma valitseja. Enamasti ilmus ta elava luukerena. Flintsi vasakul õlal istus lõvi, toetudes kahe esikäpaga tema peale, ühe tagakäpaga õlale ja teisega deemoni käele. Seepärast arvasid slaavlased, et see lõvi sunnib neid surema.

Et Tšernobogi endast eemale tõrjuda, lasid pidutsejad joomingu ajal ringi käia ohvrikarika, lausudes sealjuures kaitsvaid loitse.