Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 3

w

Siiani on Kiievis, kõrgendikul, kust avaneb suurepärane vaade ümberkaudsetele rohelistele küngastele ja kus Dnepri ääres laiub Podil, säilinud Vladimiri tänav. Varem nimetati seda Sillaks (Мост) ja see viis Kuldvärava juurest valge kivipalee juurde, kus pärimuse kohaselt elas palju sajandeid tagasi koos oma sõdalastega kuulus vürst Vladimir Svjatoslavitš.

Imepäraste ja kartmatute vägitegudega tõid sõdalased kuulsust Vladimiri õukonnale. Kes ei ole siis kuulnud vägevast Ilja Murometsist, vaprast Dobrõnja Malkovitšist või kavalpeast Aljoša Popovitšist? Kes ei ole kuulnud Kiievi vürsti Vladimiri elutee algusest?

* * *

Kord käis Vladimir Svjatoslavitši valgetes saalides lõbus pidu. Tammise laua taga istusid vojevoodid eesotsas kõige kuulsama Hundisabaga, lisaks vene vägilased, kaupmehed ja meretagused külalised.

Siis aga astus sisse pime rändlaulik. Kulunud värvilises mantlis, räbaldunud punasest sametist koti ja saabastega, mille ninadelt olid kalliskivid juba ammu välja kukkunud.

Jäi siis laulik ukse juurde seisma, tegi Vladimirile ja tema abikaasale vürstinna Rognedale kummarduse ning ütles:

„Tere, Vladimir, Kiievi valitseja! Kas sa annad juua ja süüa teekäijatele?“

„Mis su nimi on, vanamees?“

„Olen Ettekuulutaja Bojan, Velesi lapselaps. See, kes, kui laulda tahab, jookseb mõttena puudel nagu orav, kihutab halli hundina läbi metsade ja orgude, tõuseb teravsilmse kotkana pilvede alla! Hakkan nüüd laulma mitte selle aja bõliinadest, vaid Velesi käsul.“

Rõõmustas vürst:

„No istu siis meie juurde, joo ja lõbutse.“

Kutsus siis Vladimir Svjatoslavitš sõjasulase ja nad panid lauliku istuma tammise laua kaugesse otsa, pingi servale. Olid ju kõik kohad hõivanud nimekad külalised. Bojan ei öelnud selle peale midagi. Ainult muigas oma valgesse habemesse.

Ei lasknud ta pillikeeltel käiku kõiki kümmet sõrme, puudutas vaid kergelt oma vahtrapuist guslit, ülistades kõuehäälel jumalaid.

Ja siis said külalised kuulda niisuguseid laule …

SKIF

Kuulus Kreeka vägilane Herakles, ajades Gerioni härgi Iria mere1 kaldal, jõudis boruskide maale. Seal jäi ta halva ilma ja külma kätte. Herakles mähkis end seanahka ja jäi magama, kuid sel ajal läksid härjad kummalisel kombel kaduma.

Üles ärganud, käis Herakles härgi otsides läbi kogu maa ja jõudis lõpuks Gilejasse.2 Ööbimiseks valis ta koopa võimsa Borisfeni3 kaldal. Koopas oli tal vastas jumalanna Api. Tema ülakeha oli naise, alumine pool aga mao oma. Küsis siis Herakles jumalannalt, kas ei ole see näinud tema eksinud härgi. Madunaine vastas, et härjad on tema juures, kuid annab need tagasi vaid siis, kui Herakles astub temaga armusidemesse.

Aga seejärel, kui Kreeka vägilane oli jumalanna palve täitnud, ei kiirustanud Api oma lubadust täitma, soovides külalist võimalikult kaua enda juures hoida. Lõpuks tuli tal ikkagi härjad tagasi anda, lausudes:

„Sinult saan ma kolm poega. Ütle siis mulle, mida peaksin nendega peale hakkama, kui nad üles kasvavad? Kas jätta nad siia, sest ma valitsen üksi seda maad, või saata sinu juurde?

Mõelnud järele, vastas Herakles:

„Kui näed, et pojad on mehistunud, siis on kõige parem toimida nii: vaata, kes neist suudab tõmmata pingule minu vibu, juua minu vasksest karikast ja vöötada end minu vööga. See jäta siia, aga teised pojad saada võõrsile. Nende sõnadega tõmbas Herakles oma vibu pingule. Seejärel aga näitas, kuidas vöötada end vööga, ning andis vibu ja vöö koos selle külge kinnitatud vaskse karikaga jumalannale ning läks oma teed.

Kui lapsed kasvasid, andis ema neile nimed. Ühe nimetas ta Agafirsiks, teise Geloniks, noorima aga Skifiks. Seejärel tegi ta nii, nagu oli käskinud Herakles. Kaks poega – Agafirs ja Gelon – ei suutnud ülesandega toime tulla, mispeale ema ajas nad maalt välja. Noorimal, Skifil õnnestus vibu pingule tõmmata ja vöö endale ümber panna. Tema jäi Gilejasse.

SLOVEN

Möödusid sajandid. Skifi järeltulijad asusid elama piki merekallast Gilejast lõunas. Siis aga tungisid idast ja läänest peale vaenlased. Lisaks kõigile hädadele puhkesid inimeste vahel tülid.

Ja siis ütles vürst Sloven, kes paistis silma tarkuse ja vapruse poolest, oma hõimukaaslastele:

„Kas ei ole siis veel maid, mis elamiseks kõlbavad? Jätame vaenu ja rändame kesköömaadesse, kust on pärit boruskid, meie esivanemad!“

Sloveni ja tema naise Šelona rahvas tõttas otsekui kiiretiivulised linnud üle ääretute tühermaade põhja poole.

Kaua tuli Skifi järglastel otsida sobivat elupaika. Mitte kõik ei pidanud teekonnaraskustele vastu. Keegi läks kaduma metsarägastikes, keegi otsustas tagasi pöörduda.

Sloveni pojad – Prus, Lech ja Czech – ei hakanud saatust trotsima ning valisid elupaigaks maad Doonau ja Visla vahel. Samo, Horvat ja Zvonemir liikusid veel edasi läände. Boz kinnitas kanda piki Borisfeni-Dnepri kallast.

Räägitakse, et Lech ja Czech jõudsid üheskoos Řipi mäeni. Seal läksid nende teed lahku. Lech laskus laiale tasandikule, Czech aga võttis suuna mägisele Böömimaale. Lechi inimesed ootasid kogu aeg, et jumalad annaksid märgi, mis teeks lõpu nende rännakutele. Ja siis sattusid nad tohutule pesale, mille kohal tiirles ähvardavalt tohutu valge kotkas …

Sloveni kõige vapramad pojad – Rus ja Bastarn – rändasid kuni Moisko järve kallasteni. Maad ei olnud seal nii viljakad kui lõunas – metsased ja soised. See-eest ei ohustanud aga seal keegi rahva rahu. Moisko järve suubuva Mutnaja4 jõe kaldale ehitasid nad Slovenski ehk Veligradi.5

SLOVENI MÕÕK

Räägitakse, et ühes lahingus ennenägematu rahvaga löödi Sloveni pojal Rusil pea lõhki. Üleni verisena ilmus Rus isa juurde ja hakkas tegema ettevalmistusi hirmsaks kättemaksuks. Tark Sloven aga hoiatas poega:

„Vaata, kui näed, et inimestel, kellele tahad kätte maksta, ei ole mingit pärandust peale jäiga vibu ja vaskse karikaga vöö, siis sõlmi parem nendega sõprust. Te saate üheskoos nii tugevaks, et ükski vaenlane ei suuda teid võita.“

Juhtuski nii, nagu Sloven oli ette näinud: Rus ei hakanud võõrast verd valama. Tänutäheks õpetas tundmatu rahvas Rusile, kuidas soojendada end pikkadel külmadel talvedel – visates tulistele kividele vett, kuni neilt tõuseb kuuma auru.

Sloveni hukkumisest liiguvad legendid. Ühist on neis vaid nii palju, et see oli seotud mõõgaga.

Sloven märkas jahiretkel kaht kääbust suure kivi kõrval, mille all lebas ennenägematult kaunis võlumõõk. Tuletades meelde, mida sellistel juhtudel on vaja teha, hakkas ta lugema needusi, laskmata kääbustel kaduda. Kui kääbused küsisid, kuidas nad saaksid end välja osta, nõudis Sloven endale mõõka. Kääbused täitsid vastu tahtmist selle palve, kuid enne kadumist needsid nad relva ära.

Sloveni mõõk sai kõige teravamaks mõõkade hulgas. Selle hoopi oli võimatu tõrjuda, sellega löödud haav oli alati surmav. Kui võlumõõk paljastati, ei saanud seda enne verega niisutamist tuppe tagasi panna.

Kord sattus Sloven vastamisi varjaag Arngrimiga. Algas julm võitlus. Võlumõõk läbistas Arngrimi kilbi ja tungis maasse. Siis raius Arngrim maha Sloveni käe, võttis mõõga ja tappis sellega vürsti. Tema tütar, imekaunis Eivura sai võitjale.

Üks Arngrimi järeltulijaid, Heidrik, sattus Garðaríkki, slaavlaste maale, kus ta kummalistel asjaoludel tappis jahiretkel kohaliku vürsti poja. Sellest hoolimata andis vürst talle oma tütre naiseks.

Hiljem ilmutas Heidrikule end sveade jumal Odin ja esitas talle mõistatusi. Lõpuks läksid nad tülli ja jumal pani Heidrikule needuse peale.

Ja tõepoolest, vaenlased raiusid Heidriku surnuks ja röövisid Sloveni mõõga. Heidrik maeti Karpaadi mägedesse. Tema poeg Angantyr otsis kaua oma isa tapjaid ning tundis nad ära kalurites, kelle käes oli võlumõõk.

Pidu eduka kättemaksu tähistamiseks pidas Angantyr juba oma rahva kuningana Árheimaris, Dnepri kallastel.

VEND JA TEMA POJAD

Sloveni poeg Rus võttis naiseks neiu Porussa. Tema sünnitas poja, kelle nimi oli Vend või svea keeles Vandal. Vürst Vend, keda varjaagid nimetasid Gertnitiks, muud aga Vseslaviks, paistis silma eeskätt sõjakäikudega. Ta käis põhjas ja idas ja läänes. Käis maitsi ja meritsi. Alistades paljud rahvad, pöördus Vend tagasi Novgorodi. Räägitakse, et vürst oli kõiges oma isa sarnane – tark seaduseandja ja õnnelik väejuht. Kui aeg kätte jõudis, abiellus Vend varjaagide printsessi Advindaga.

Vendi pojad olid Izbor ja Vladimir Vana …

* * *

Vladimir Svjatoslavitši nägu tõmbus tumepunaseks.

„Laulik, sina laula, aga pea piiri!“

„Aga mina, vürst, laulan mitte selle aja bõliinade, vaid Velesi käsul!“ ei lasknud Ettekuulutaja Bojan end häirida. „Sina aga enne kuula ja siis otsusta. Ma laulan ju hämarast ajast, kui Sloveni pojad ja tütred käisid Trojani radu. See Vladimir, Vladimir Vseslavitš Vana, Novgorodi Ilupäike, oli Vendi ja varjaagide printsessi Advinda poeg, viisteist põlve enne sind!“

Vürsti karm nägu selgines. Ta keerutas musta vuntsi ja ütles:

„Eh sind, rändajat, jumalate laulikut! Vaat kus kavalpea. Mina, kelle mu isa Svjatoslav Novgorodi valitsejaks pani, olen poolenisti varjaag. Oli ju mu ema Malfrida, Malk Ljubtšanini tütar pärit samast soost, kust vanaema Olga! Ka Rjurik, minu esiisa, Novgorodi vürst, võttis oma naise Efanda urmanite keskelt. Aga see, et meie esiisa oli Skif, pole mingi ime. Olen palju kordi kuulnud, et isegi kreeklased nimetavad russe Suureks Skifiks.“

Ainult vürstinna Rogenda, Polotski vürsti Rogvoldi tütar, jäi mõttesse. Vist tuli talle meelde, kuidas oli alguses Vladimirile ära öelnud: „Ei taha ma ümmardada orjatari poega!“

Siis Ettekuulutaja Bojan jätkas …

SELLEST, MIKS SKÜÜTE HAKATI KUTSUMA SLAAVLASTEKS

Niisiis, Vendi pojad – Izbor ja Vladimir Vana – võitsid kuulsust linnade ehitamisega.

Olles juba põduraks jäänud, jaotas Vend oma valdused kahe poja vahel. Izborile sai lääs, Vladimir Vanale – ida.

Oma naise Julianaga, Smolenski valitseja Ironi tütrega, sigitas Izbor kaks tütart – Erka ja Berta.

Ainult Stolposvet ei läinud oma isa ega vanemate vendade teed: hakkas lõikama sealt, kuhu ei olnud külvanud. Alustanud röövretki Mutnaja jõel, ehitas ta endale erilise, ümara kaetud teki ja pika terava vööriga laeva.

Sõites lainetel, köitis eri värvidesse maalitud laev kaupmeeste tähelepanu. Aga kohe, kui nad olid selle juurde sõitnud, avanesid laevatekil uksed ja õnnetud kaupmehed langesid Stolposveti sõdalaste ohvriks …

Kuid see ei ole imekspandav. Imekspandav on hoopis see, et mälestus esiisast Slovenist säilis skiffidel nii kaua, et nad hakkasid end kutsuma tema nime järgi sloveenideks või slaavlasteks.

Ei tähenda nimi Sloven ilmaasjata sõna või teadmist. Ja olgu sulle, Vladimir, Kiievi valitseja, teada see, et just isalt Slovenilt sai Russ teada, kuidas loodi maailm, kust olid pärit jumalad, hiiglased ja inimesed; sai teada Svetovidi tarkusest ja Morana armukadedusest; sai teada hauataguse riigi valitseja Velesi hirmsatest lastest ja ilmapuust; sai teada oma lapselastest Izborist, Vladimir Vanast ja Stolposvetist; sai teada seda, et Umila, tema järeltulija keskmine tütar nägi imelist und; sai teada Rjuriku kutsumisest Novgorodi troonile ja kuidas Ettekuulutaja Oleg Kiievi alistas.

1

Läänemere iidne nimetus bõliinades. Iria või Võria tähendas slaavi paradiisi. Selle arvamuse kasuks räägib püha saare Rujani (Ruani) asukoht, millega traditsiooniliselt samastatakse imepärast Alatõr-kivi. Nüüd Saksa saar Rügen. „Tuviraamatu“ värsis assotsieerub Alatõr-kivi altariga, mis asub maailma keskpunktis, keset merd, Bujani (Rujani) saarel. Seal seisab ilmapuu või maailmavalitsemise troon. Kivile on omistatud ravi- ja võluomadusi. Vaimulikes värssides kirjeldatakse, kuidas Alatõr-kivi alt voolab imeallikas, mis annab kogu maailmale „toitu ja tervenemist“.

2

Maa, kus tänapäeval asub Ukraina.

3

Vanad kreeklased nimetasid nii Dnepri jõge.

4

Hiljem nimetati Mutnaja jõgi Sloveni naise auks Šeloniks.

5

Slovensk ehk Veliki Grad, lugulaul „Slovenist ja Rusist“, XVII sajand.