Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 20

Kui Lada ootas last, ilmusid tema ja Svarogi juurde helgesse Iriasse kolm ettekuulutajast neidu-kaitsehaldjat: Dolja, Nedolja ja Sudba. Nad ennustasid, et taevasel paaril sünnivad tütar ja poeg, kes toovad teineteisele palju õnnetust.

Ja siis, kui tulid ilmale Radegast10 ja Morana, võtsid kaitsehaldjad tüdruku endaga kaasa.

Radegast kasvas ega teadnudki, et tal on kaksikõde. Perun ja Ladon käisid juba isaga kaugetel retkedel, aga Radegast veetis päevi koos õdede Letnitsa ja Dzidzelijaga ema juures. Lada ei jõudnud ära imetleda oma poega, kes meenutas tütart, ja seepärast keelas mehel ja vanematel poegadel teda kaasa võtta.

Kord jalutas Radegast aias. Ta oli just saanud kaheteistkümneseks, kuid inimeste mõõdupuu järgi oli ta juba suurepäraselt arenenud noormees. Kuna midagi paremat teha polnud, raius Radegast puumõõgaga kõrge rohu latvasid.

Ta ei märganudki, kuidas rada viis ta kõrge kivitorni juurde, mille uksed olid lukku pandud.

„Svetovidi lapselaps!“ kuulis Radegast äkki kellegi kiledat häält.

Noor jumal oli väga imestunud:

„Kes see seal mind kutsub?“

„Zelu, Velesi ja Nija poeg. Sinu isa Svarog võitis mind ja lukustas sellesse torni. Kui sa mind vabadusse lased, siis tõotan, et hakkan sind kõiges aitama!“

Radegastis ärkas uudishimu ja ta purustas otsekohe ukseluku ning vabastas Zelu. Too kargas tornist välja, tõusis taevasse ja kadus kiiremini kui välk.

„Mida ma küll tegin?“ mõtles Radegast õudusega. Kartes isa raevu, põgenes noor jumal Iriast.

Mitu päeva kõndis ta inimtühjas kõrbes. Lõpuks istus ta väga näljasena maha ja puhkes nutma. „Kas ma ei ole rumal? Läksin ära vanematekodust ja nüüd saan neetud Zelu pärast sellest kaugel hukka!“

Äkki ilmus ei tea kust tema ette Velesi ja Nija poeg. Ta oli pealaest jalataldadeni kaetud puhta kullaga.

„Svetovidi poeg! Mis mureks?“

„Ma ei ole juba kolm päeva midagi söönud ega joonud.“

Zelu lagistas naerda.

„Ja kas see on kõik, mida vajad?“

Käis lennates kusagil ära ja tuli tagasi söögikraamiga. Mida seal kõike ei olnud: liha, juustu, juurvilju ja veini!

Kui Radegast kõhu täis sai, ütles Zelu:

„Sa ei tohi praegu Iriasse tagasi minna. Tule parem minuga Allilma. Võid minu palees omaenda lõbuks elada.“

Radegast mõtles järele ja oli nõus. Zelu haaras temast kinni ja kandis kõrge Musta mäe tippu, kus kõrgus Velesi ja Nija eluase. Selle värava riivideks olid inimjalg ja -käed, lukuks hambuline lõualuu. Eluaseme tara oli tehtud kontidest, nende otsas leegitsevate silmakoobastega pealuud.

Algul oli Radegastil surmariigis kõhe. Pärast ta siiski harjus selle süngete asukatega. Isegi Dirtseja, Zelu õde, kelle keha oli tagant nii lahti, et võis näha tema tuksuvat südant, ei tekitanud temas enam õudust.

Samal ajal lendas Zelu nurjatusi tegema. Teadagi, Velesi poeg! Ühel kohal ta kunagi ei püsinud, luusis mööda ilma ringi ja häiris jumalaid.

Dirtseja aga lahkus igal ööl paleest. Radegasti haaras uudishimu, ta otsustas ärkvele jääda ja jumalannat piiluda.

Kui saabus sügav kesköö, hiilis Radegast neiu magamiskambri juurde ja piilus lukuaugust. Dirtseja avas laeka ja võttis sealt sulgedest kootud keebi. Pani selle ülle, moondus tuviks ja lendas aknast välja.

„Peaks õige vaatama, kas tema laekas ei leidu võluriideid ka minu jaoks,“ mõtles Radegast.

Ja tõepoolest, loitse täiskirjutatud pärgamendist ja kasetohust kirjarullide vahelt leidis ta veel ühe võlukeebi.

Moondudes ööbikuks, sööstis Radegast Dirtsejale järele.

Linnud lendasid kõigest väest, kuni jõudsid tundmatusse orgu, kus kristalse oja kaldal kasvas tohutu saarepuu. Päike, kuu ja tähed olid selle urbadeks.

Laskunud rohelisele niidule, moondus tuvi taas Dirtsejaks. Radegast aga, varjudes tihedatesse lehtedesse, hakkas jälgima, mis saab edasi.

Varsti lendas oja äärde rohkesti linde, kes moondusid kaunites rõivastes neidudeks. Nad katsid kogu oru otsekui lilled. Alles siis märkas Radegast, et niidu keskel kõrgus kuldne troon.

Äkki lõi taevas särama ja oja kohale ilmus vanker. Selle ette oli rakendatud kuus tulelohet, keda juhtis enneolematult kaunis neiu.

Tundmatu astus vankrilt maha, istus troonile ja hakkas neidudele õpetama igasuguseid tarkusi.

Lõpetanud õppetunni, hüppas ta tagasi vankrile ja kadus. Neiud moondusid jälle lindudeks, tõusid roheliselt niidult õhku ja lendasid igasse suunda laiali.

Kui ööbik ja tuvi magamiskambrisse tagasi jõudsid ja oma õige kuju võtsid, oli Dirtseja Radegasti nähes väga imestunud.

„Mida sina siin teed?“

„Lendasin koos sinuga oja äärde,“ vastas noor jumal häirimatult.

Dirtseja silmis sähvisid raevukad välgud, vasaku käe asemel aga süttis lõõmav tõrvik.

„Täna Velesit, minu karmi isa, et sa terveks jäid! See oli ju Morana, kõikvõimas käskijanna! Kui tal oleks olnud kaasas sügavuse raamat, oleks ta sind kohe ära tundnud ja siis ei oleks sa surmast pääsenud.“

Hirmuäratavale hoiatusele vaatamata otsustas Radegast teada saada, kus see kaunitar elab. Pannes ülle võlukeebi, lendas ta järgmisel ööl oja äärde ega lasknud kaua Moranat silmist.

Lõpuks astus jumalanna kuldselt troonilt, istus oma vankrisse ja kihutas kõrgustesse. Kuidas ta pidigi märkama endale järgnevat väikest linnukest?

Kui vanker laskus aasale imepärase palee ette, jooksid sealt välja tädikesed-kaitsehaldjad, tõstsid Morana kätele ja kandsid ta saalidesse, mille seinad olid maalitud vikerkaarestki kirevamalt.

Vupsanud aeda, valis ööbik neiu magamiskambri akna all kasvava õunapuu. Võttis oksal istet ja hakkas laulma nii haledalt, et Morana ei saanud öö läbi sõba silmale.

Kui Dennitsa taevavõlvi valgustas, hüüdis Morana valju häälega:

„Tädikesed-kaitsehaldjad, püüdke mulle see ööbik kinni!“

Kaitsehaldjad tormasid aeda, aga mida nad võisid teha! Kannatamatu Morana jooksis ise paleest välja, et lind kinni püüda. Suureks üllatuseks lendas linnuke ise tema käele.

Jumalanna viis linnu magamiskambrisse ja pani istuma kuldsele õrrekesele.

Möödus päev. Päike oli ammu merre veerenud. Ilmus ehapuna Vetsera, hakkas oma kastist tähti välja võtma ja neid ükshaaval taevavõlvile kinnitama. Esmalt kõige säravamad, siis need, mis olid vanadusest juba tuhmunud.

Lennanud oja äärest tagasi, heitis Morana voodisse. Kui ta magama oli jäänud, moondus ööbik Radegastiks.

Astudes Morana juurde, silmitses noormees kaua jumalannat. Siis aga ei pidanud vastu ja suudles teda huultele. Nähes, et Morana virgub, võttis ta jälle linnu kuju.

Morana avas silmad ja vaatas ringi. Otsustanud, et oli näinud magusat und, keeras ta külge ja uinus.

Radegast läks magaja juurde teist ja kolmandatki korda, kuid Morana ärkas pärast igat suudlust üles. Kolmandal korral tõusis jumalanna voodist ja ütles:

„Siin on midagi viltu. Pean sügavuse raamatust järele vaatama, kas ei varja keegi end minu kõikenägeva pilgu eest.“

Avanud raamatu, sai Morana teada, et kuldsel õrrel ei istu tavaline ööbik.

„Ah, sina!“ karjus ta. „Näita end otsekohe oma tõelisel kujul!“

Radegastil tuli alluda. Kohe tungis magamiskambrisse hiiglane Targ oma kirve ja tapapakuga. Virutanud Radegasti põrandale pikali, tõstis ta oma säravaks ihutud kirvetera. Vaadates noormehele näkku, märkas Morana, kuivõrd see tema endaga sarnaneb. Jumalanna südames tärkas kummaline tunne ja ta käskis Targil vangi lahti lasta. Morana hakkas Radegastilt küsima, kes ta on ja kes on ta vanemad.

Kui talle oli selgunud, et Radegast on temast lahutatud vend, ütles Morana:

„Sügavuse raamatus on öeldud, et minu väljavalitu peab tõestama oma osavust. Peida end nii, et ma ei suudaks sind leida!“

Väljunud paleest, läks Radegast tihedasse metsa ja hüüdis:

„Zelu, kus sa oled?“

Otsekohe ilmus Velesi ja Nija poeg tema ette.

Radegast rääkis talle Morana tingimusest. Siis moondus Zelu tohutuks kotkaks, pani nooruki oma selga istuma ja tõusis taevakõrgustesse.

Aga tasus Moranal vaid sügavuse raamatusse pilk heita, kui ta nägi Radegasti ja käratas kõuehäälel, et metsad ja mäed võppusid:

„Aitab, Zelu, lendamisest taevavõlvil. Tule alla, minu eest sa end ei peida.“

Kotkas laskus maa peale, Radegast aga jäi sügavalt mõttesse, teadmata, mida edasi teha.

„Pea õige! Näib, et mul on olemas viimane võimalus!“ tuli Zelule meelde.

Ta hüppas Radegasti juurde, virutas tollele vastu põske ja muutis nõelaks, aga ise moondus hiireks. Haaranud nõela hambusse, hiilis Zelu paleesse ja torkas nõela võluraamatusse.

Taevasse ilmus ehapuna Vetsera. Avades sügavuse raamatu, hakkas Morana Radegasti otsima. Aga kuidas ta maagilisi kirjaridu ka ei vaadanud, ei näinud Morana midagi.

Morana sai kurjaks, haaras raamatu ja oleks selle äärepealt tulle visanud. Siis kukkus nõel raamatust põrandale ja muutus Radegastiks.