Читать книгу Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev - Страница 17

Nukker oli Nijal Allilmas olla. Õhkus seal ju kõik surma ja õudust. Pealegi käis Veles tihtipeale ära oma asju ajamas. Iga kord, kui ta tagasi tuli, rääkis Veles naisele kadedusega, kui rikas ja külluslik on Svetovidi loodud maailm.

Naises tärganud uudishimu võis teda hulluks ajada. Pole ime, et pärast mehe jutustusi tahtis Nija iga hinna eest näha Svetovidi. Ta ei saanud aga ülailma tõusta enne, kui keegi Iria elanikest on teda sinna kutsunud.

Ükskord, soovides teada tulevikku, läks Svetovid kaugesse Mere-ookeani pühakotta. See juhtus suvel, imelisel ööl, kui küngastel ja kõrgendikel lõõmavad lõkked, aga vaikuses on kuulda näkineidude laule.

Õhinal pöördus Svetovid mere valitseja Jessa, tuulte vanaisa Stribi ning vampiiride ja kolme kaitsehaldjast õe poole, paludes neil kergitada loori tuleviku eest. Mõistes, et sellest ei piisa, hakkas ta tantsima püha tantsu.

Aina kiiremini ja kiiremini keerles Svetovid mustade kukkede verega pritsitud ohvrikivi ees, kuid hiljem, tundes, et mõistus hakkab kaduma, peatus raskelt hingeldades.

Äkki lahvatas kõrgustesse süüdatud lõkke leek ja samas kustus. Svetovidi ette astus Nija kauni lumivalgeis rõivastes neiu kujul, peas põlevatest küünaldest kroon.

Svetovidi südames tärkas vastupandamatu iha. Samal hetkel kandis Nija neid mõlemaid kaugele. Seal, nõiakirjadega kaetud asemel sigitatigi jumalannad-ettekuulutajad Klimba ja Kigala.

Saanud teada oma naise truudusetusest, sattus Veles metsikusse raevu. Truudusetul abikaasal tuli Allilmast põgeneda. Jõudnud Karpaadi mägedeni, moondus Nija Velesnitsja jõeks. Siis saatis Veles kohale ühesilmalise deemoni Flintsi, kelle pilgu all kuivas kogu vesi, kuid Velesnitsja murdis end läbi mujal. Veles lausus hirmsa needuse ja jõkke ilmus kohutav lohe. Koletis asus elama koopasse Visla kaldal, kus kõrgus Waweli küngas.

Alles palju aastasadu hiljem võitis Lechi poeg, kangelane Krak lohe ja asutas künkale linna, pannes sellele enda nime.8

Kui Klimba ja Kigala suureks kasvasid, muutusid nad kauniteks ja rühikateks jumalannadeks. Klimbat kujutati kivikrooni kandva neiuna, vasakus käes kilp ja paremas kuldne oda. Kigala välimusest on teada ainult see, et tema nahk helkis hõbedaselt.